Tagasi.

Eestis.

Maa kus muld on must ja kivi rauast. Maa kus inimene on ori. Maa kus laul on püha, aga keegi ei laula. Maa mille süda on koht kust ringiga mööda sõidetakse... Kodumaa.

Alles pärast Austraaliast lahkumist mõistsin ma selle laia ja tühja maalapi eripära ja tähtsust.

Parem hilja, kui mitte kunagi ? Ei. Parem mitte kunagi, kui liiga hilja.

Ma kirjutaks palju. Ma kirjutaks raamatu.

Kui ma vaid oskaks.... Seda kõike sõnadesse panna.

Õnneks on aega palju - veel.

Õnneks on asju näha - palju veel.

Hah.

Brisbane. Kell on 8 hommikul, vahin vannitoas peegliga tott ja pesen hambaid.
Kiire hommikusook, pakin asjad kokku ja liigun koos Gunnariga rongijaama.
Kohtan toredat Austraaliast parit vanapaari kes juhatavad mu ilusasti rongi peale, sest neil on sama siht - Coolangatta lennujaam. Parast paari tundi ja pikka kirjeldust Eestist olen kohal.

Hunnik asju ja raha 10 dollarit. Joon viimase raha eest viimase kohvi Austraalias.

Kaheksa tundi jalgu, selga ja moistust tapvat lendu Air Asiaga. Mille kaigus onnestus mul neid kaks korda petta. Valja moeldud krediitkaardi numbriga. Nimelt sain kohvi ja filme.... tasuta...

Kell on neli hommikul kui ma lennukist valjun ja Malaisa veest noretav paks ohk mulle, telliskivina nakku lendab.
Lennujaam on paksult luhikesi ja tumedaid mehi tais ja nad koik tahavad mind enda taksosse.

Kuna mul sentigi raha pole istun oma kottidega aarekivile ja jalgin pikisilmi kuidas tuhanded inimesed mu umber sagivad. Sinna samasse minu korvale istus ka uks heledapaine naisterahvas.
Hakkasime raakima ja selgus, et ta on Austraaliast parit ja et ta peab oega kohtuma. Kuna ta telefon lakkas tootamast ja ta ode ei ilmunud kohale laenasin talle korraks enda mobiili. Selgus, et ode jai lennukist maha ja tuleb jargmisel paeval. Selge. Vastutasuks sain tasuta taksosoidu linna ja kumme ringitit toidu jaoks!

Hostelis kohtusin Janteriga.

Kaisime linna peal ja soime kohalikku odavat ja head toitu.

Tana hommikul laks ta Bruneisse, mina aga olen endiselt Kuala Lumpuris.

Kaisin turul kus mulle NICE ja ADIBAS tosse pakuti.

Nuud istun arvuti taga ja kuulan muusikat.

Tegelikult lahen magama, head ood.

Brisbane.


Saate aru, ma ei viitsi enam paevikut kirjutada. Austraalias on internet ja internetti saamine liiga keerulised. A'la toused hommikul ules, pesed hambad, sood ja siis motled, et akki peaks raamatukokku minema. Tavaliselt on see teises linna otsas, sest kesklinnas magamine on liiga kallis.
Utleme, et mul onnestubki ennast raamatukokku vedada. Seisan elavas jarjekorras tund ja pool ja lopuks onnestubki arvuti taha saada. Tuleb valja et blogspot on blokeeritud mingil imelikul pohjusel ja isegi hotmaili saamisega on probleeme.

Otsustasin, et liigun Austraaliast Aasiasse. Punkt.

Blue Mountains

Udu, vihm ja 7 kraadi sooja.
Olen magedes juba kolmandat nadalat.

Soitsime sydneyst siia koos inglasest sobraga, esialgu vaid paariks paevaks.
Kuna varske ohk ja inimtuhjus sai kohe lahedaseks, soitsime sydneysse tagasi kottidele jargi, et jaadavalt magadesse pageda. Ilmad on kull usna nirud, pidev udu ja niiskus, aga see ei hairi absoluutselt. Selle koha ilu muudab koik muu ebaoluliseks.

Juba teisel paeval saime kohaliku hipikommuuniga tuttavaks. Koik on skisofreeniliselt veidrad, aga sellegipoolest rohkem inimesed kui enamus keda ma sellel reisil kohanud olenud.

Jo/Joseph- kahekumne aastane uliandekas muusik. Mangisime koos paar lugu ja nuud otsustasime, et kuna tal on salvestustehnika, plaadi kirjutada.

Katoomba - linn kus me elame. Kohvikuid on kumneid. Koige ilusamat kohvikut omab kohalik "sekt". Koikidel meestel on habemed ja koik naised on tapselt uhesugused. Selle pohjal voin ainult vaita, et habemega mehed ja uhesugused naised oskavad kuradi head kohvi voi teed keeta.

Hostel kus me peatume (no14), on pigem kaminaga elumaja kui hostel. Perenaine hoiab meid nagu oma lapsi. Jatab sildikesi ukse peale ja kirjutab millal ta tagasi tuleb ja kus ta hetkel on. Just moni paev peale meie saabumist, selgus et kaks inglasest majanaabrit lahevad tagasi euroopasse ja et neil on meile tood pakkuda. Nuud me siin oleme, geipaari aednikud. Vaga toredad inimesed need kaks. Molemad umbes 45-50 ja hasti sobralikud. "Naispool" pakub meile iga paari tunni tagant koogikesi ja teed, mille jarel tagasi majja kaob. Samal ajal uritab teine puud saagida, millega tal ilmselgelt raskusi oli. (Oh dear , oh dear - kostus iga 5 sekundi tagant).

Igaljuhul, homme asun vist Fennel bay poole teele, et meie kauge sugulane ules leida.

Andke andeks kirjavead jms. Ma pole varsti juba kuu aega sonagi eesti keelt raakinud.

Nagudeni!

PS: Mu nimi on viimased kolm kuud olnud Charlie.... Katoombas on iga teise koera, kassi ja sisaliku nimi Charlie. Seega kui keegi huuab charlie, ei jookse mitte ainult mina vaid pool linna loomastikust (kirjutasin seda nime rohkem kui korra, et asi ikka aru saadav oleks).

Tana lahen Sidneysse. Viisteist tundi soitu.

Head reisi, Kaarel.

1) Adelaide to Melbourne Firefly Express!
2) Global Gosship internet for dollars per hour!
3) All Nations backpackers twenty and five dollars per night!



Pavad muutuvad luhemaks ja kulmemaks. Ookeanisse enam ujuma eriti ei kipu sest mu "Le bul" laheksid "le blo". Ehk mu pallid laheksid siniseks. Telekast raagib kah koguaeg mingitest hai runnakutest ja kui hirmus asi see vesi on. Igaljuhul....

Umbes paar nadalat tagasi laksime gunnariga lahku, kuna ta otsustas kahe inglasega Melbourni soita ja mina jain Adelaidi Triinu ootama. Viimane kuu elasin hostelis nimega "Sunny's Backpackers". Lahkudes oli selline tunne nagu soidaks teise riiki. Loo moraal on see, et kunagi ei tasu uhes kohas kaua viibida, kui sa tead et pead varem voi hiljem naguinii lahkuma. Lihtsalt liiga koduseks muutus keskkond.

"Huvasti sobrad! Teiga oli hea, aga elu samme seab. Hakkan minema nuud oma kitsast rada."
Kuradi kahju, et nad eesti keelt ei oska.

Adelaidis ma tood ei saanud, vahemalt pusivat mitte. Ehitasin ja lammutasin telke. Tassisin vana mooblit uhest kohast teise ja korjasin viinamarju. Teenisin.... Veidi.... Mitte piisavalt.

Kotid pakitud alustasime soitu Melbourni. Umbes neli paeva tagasi. Kume tundi loksumist pimedas bussis mooda eimidagimaad ennem kui suurlinna tuled silmanurka riivasid.

MELBOURNE - kell on viis hommikul ja tanavad on rahvast tais. Mida kuradit?
Tegime kaardi lahti ja vaatasime kuhu minna, kui uks vanemat sorti tadi olale koputas ja kusis: "What are you looking for, maybe I can help you?"
Tegime talle selgeks, et otsime monda hostelit ja voila!
"Theres one just down the road"
Jalutasime umbes sada meetrit ja olimegi oma uue "oomaja" fuajees.
Broneerisime neljaks paevaks sinna hullumajja endale voodid. Meie onnetuseks tegid seda sama ka kolm prantslannat kes ilmselgelt alkoholi tarbimise piire ei tunne.
Nuud ma istun siin, raamatukogus - parast kolme unetut ood ja kirjutan kui ilus elu on!

Raha pole oluliselt, sest see kuradi majanduskriis otsustas Austraaliasse jouda. Tood iseenesest oleks, aga burokraatidel on mingi ora p***** ja info ei liigu. Andke andeks, et ma ennast siin niimodi ebasundsalt valja elan, aga kurat!

Eile kaisin tanaval musitseerimas. Umbes tunni ajaga teenisin seitseteist dollarit ja mone uue tutvuse. Dan kodutute hooldekodust andis mulle trompetimangija Steveni telefoninumbri ja utles, et kui ma bandi otsin siis tema on see ainuke ja oige. Muide see vanem meesterahvas meenutas mulle onu Vellot. Ulikond seljas ja kaabu peas, vaga shikk. Muidugi oli ka tema purjus.

Naine nimega Wendy. Umbes kolmekumne ja viie aastane hipiliku olekuga boheemlasest naisterahvas. Kes vottis mu kotist peotaie munte ja sahistas neid oma peos nagu koristeid. Nii me mollasime seal moni aeg. Mina, Triin ja Wendy.

Bill. Purjus lihunik kes hoidis uhes kaes venna-naise-vennalt ostetud kitarri nimega "German" ja teises kaes pudelit Viskit. Lahe tuup oli. Panin ta kitarri haalde ja siis laulsin talle Damien Rice mille peale ta kusis kas see on mu enda lugu ja et see on ikka kuradi hea lugu.

Nojah. Mingi kohalik rullnokk kes enda vaitel on kodutu noudis, et ma annan talle oma kotist uhe dollari. Mille peale mina vastasin "No". See vastus polnud talle meeltmooda, vagisi tahtis kakelda. Seda hetkeni mil Wendy otsutas talle kaks dollarit anda. Mille peale too tuup midagi muhatas ja minema jalutas. Heh.

Eilne ohtu loppes sellega, et (vabandust et ma jalle seda nime kasutan) Wendy viis meid mingisse kohalikku ja ajutisse "kastibaari" kus koik inimesed istusid erinevate kastide otsas ja isegi peldik oli kastis. Tutvustas meile meest keda ta tahaks, aga tea ei tea kas see mees teda tahab. Minuarust oli ta pigem poiss ja tunduvamalt noorem kui Wendy ise. See oli mones mottes nukker vaatepilt.

Selge, saite nuud. Uus kasikiri uuele seebikale "The Poor and the Desperate"!

Olgu, lahen nuud valja ja pean elu ule plaani.

Terviseid!

....moodus aeg...

...istun Adelaidis raamatukogus ja vajutan ukshaaval klaviatuuril nuppe . Kus on sidekriips ja kus on eestlasele omased tapid ja tahed ? Jube sagimine kaib umberringi, arvuteid on tohutult ja inimesi veel rohkem. Kuna siin samas korval on Adelaidi suurim ulikool siis terve lugemissaal on taidetud opilastega. Hiinlased, korealased, jaapanlased, indud, prantslased ja muidugi sakslased...

Albanys oldud paevad laksid kiiresti - hommik, ohtu, hommik, ohtu - dush. Uks hommik pakkisime kohvrid ja asusime oma kolme tuhande kahesaja kilomeetri pikkusele matkale labi ei kellegi maa... Me polnud paar paeva paikest nainud, sest alabany kohal holjusid tumedad paksud pilved...

Esimene oo moodus kohas nimega Esperance. Rikkurite linn. Joudsime usna hilja kohale nagu tavaliselt, oues hakkas juba vaikselt pimedaks muutuma ja meil ei olnud kohta kuhu auto parkida. "Camping not allowed, fines apply" - pool austraaliat on neid silte tais. Nii suur maa, aga autot tasuta kuhugi parkida on pea et voimatu. Soitsime mooda linna ringi ligi tunni kuni lopuks otsustasime karavan pargi kasuks. Muidugi oli see suletud... Onneks nagi uks teismeline keanu revese teisik meid ja tuli juttu raakima. Mitu promilli tal hinge all oli, seda ma ei tea, aga kasu oli tast tublisti. Parast poole tunnist, vurisevat sonadejada ja valesid juhiseid, onnestus tal siiski meid Esperance ilusaimasse randa juhatada. Kuna me oma autoga sinna alles keset ood joudsime siis mingit ilu me ei taheldanud. Pakkisime oma poti ja gaasipoleti lahti ja hakkasime kulmast tuulest kangete katega vett keetma. Ohtusoogiks oli mingi pasta ja supi vahepealne konservpajaroog ja paar viilu taistera saia.
Koht tais tegime voodid uless ja otsustasime magama minna. Kuni kuulsime automura. Nimelt mingi "mini van/mikrobuss" soitis meist mooda ja jai paarikumne meetri kaugusele seisma. Aken avanes ja kottpimedast interjoorist hakkas silma vaid polev sigareti ots. Kostis haal, aga kuna ma ei saanud aru mida see haal utles otsustasin lahemale astuda. Tuli valja, et mees sigaretiga oli kohalik aborigeen kes tuli olut ja rahu nautima randa. Ohtu loppes kitarri mangu, kova tuule ja pudeli ollega. Ta oli muusikakoolis kitarriopetaja. Huvitav juhus.
Hommikul oli aratus jarsk. Musta kilejopega "Ranger" koputas taskulambi tagumise poolega vastu kulje akent ja utles meile, et me lahkuks. Esialgu tegi vaid hoiatuse, aga kui ta meid kuskil uuesti magamas naeb siis teeb trahvi. Esperancega oli asi uhelpool.


See oli viimane tsiviliseeritud koht mida me nagime jargmise paari tuhande kilomeetri jooksul.

...Nullabor plain...

Tere tuhjus, tere tuul, tere karbsed, tere rekkad ja tere Austraalia pikimad sirged teed.
Viis paeva soitsime ja magasime erinevates paikades, bensujaamade lahedal ja dushiruumide taga. Alguses vedas, inimesed lubasid tasuta parkida. Muidugi keset nullabori see muutus. sada kilomeetrit tuhjust uhel pool ja paarsada teisel pool ja nad raisad tahavad parkimise eest raha.
Istsime autosse ja ma hakkasin soitma. Pimedas, mooda kitsast teed - vastu tulid ainult rekkad.
Kuna auto tuled lakkasid mingi hetk tootamast, otsustasime nii pea kui voimalik tee aarde keerata ja magama jaada. Esimene voimalik koht oli vaike asula, pankrotistunud bensujaama ja uhe politseiautoga. Oo oli rahutu, sest tunne oli nagu elaks oudusfilmi labi. Dingod luusisid umber auto ja lorisesid - samal ajal nokkis keegi katust. Laksin oosel trussikute vael noaga autost valja et naha kes kurat vastu katust peksab ? Kedagi. Kohe kui autosse tagasi laksin lasi nokkija samas vaimus edasi. Raamas ja kinni naelutatud akendega bensujaama taga oli vaike lagunenud maja mille tuled laksid uhtlaste intervallidega kustu ja polema.

Hommikul tallasime gaasipedaali nii kovasti kui joudsime, et see kolgas tolmu uputada ja voimalikult kiiresti ara paaseda.

Tuhat kilomeetrit korbe... Dingo poosa otsas....

Jargmine suurem peatus Ceduna. Vaike sobralik linn, mille eksistentsi mote nais olevat viinakarbeste louna austraaliasse paasemise takistamine. Pidime piiri peal koik puu ja juurviljad prugikasti viskama. Kuigi uks kaarinud pirn siiski paases sellest. Ma loodan, et ma ei muuda selega kogu austraalia taimestiku ja loomastiku tasakaalu.
Linn oli tore, tuju oli senikaua hea kuni avastasin et mu panga arvel on veel kuuskummend ja uks dollarit. Piisavalt, et bensiini osta, aga mitte elada. Onneks Uhispangas leidus veel reserve.

...kogu selle vahemaa kaigus lohkes meil neli autokummi mis on kokku ligi nelisada dollarit...

Cedunast Adelaidi soites labisime veel paris mitut linna, aga kuna nende erinevus seisnes ainult bensiini hindades, ei hakka ma neist pikalt kirjutama. Raagin kui kunagi tagasi tulen.

...Adelaide...

Maletan, et kanafarmis tootades kuulsime Saksa paarikeste suust kui jube koht Adelaid on ja et sinna pole uldse motet minna jms.
Kui paris aus olla, siis on see senimaani lahedaim linn kus ma olnud olen. Vanem ja ilusam kui perth ja suurem kui Paide. Ojaa. Siin on pubid, klubid ja hostelid.

Onneks saime kohe koha hostelisse. Vanem meesterahvas, kes oli aktiivsem kui inimesed tavaliselt selles eas, utles et hommikuti on pankoogid ja kohvi ning teed saab alati tasuta. Mis seal enam moelda? Sinna me jaimegi. Ta isegi otsis meile ajutise too.
Tassime rikka itaalia/iiri/austraalia naise antikvariaadis asju uhest toast teise ja saame kiita kui tublit tood me teeme. Tasuta sook ja vaike palk. Tal on porche - lakkamatult vaitis seda ukspaev.

Igaljuhul nuud me siin oleme, Adelaidis, soome tasuta pannkooke ja joome kohvi. Koik inimesed on hostelis juba sobrad ja tuttavad. Ei tea kui kauaks ainult, sest toopuudus kasvab tohutu kiirusega ja pea, et koik inimesed on hostelis tootud. Tooburood ei luba ka mitte midagi.



Makaronid... kodus...