Kogu reis hakkas "paljulubavalt". Kaks paeva jutti ei tousnud Tallinna lennuvaljalt mitte uhtegi lennukit. Olude sunnil paigutati meid tallinnki hotelli. Mitte, et see halb oleks - vastupidi... ma pole kunagi meie koikvoimast pealinna sellise nurga alt nainud. Taielik turisti tunne oli, kui parast hotelli hommikusooki kotid ja kohvrid votsin ja lennujaama laksin.
Lend kestis kokku natuke rohkem kui 27 tundi. Perthi joudsime parast 453,4 jalakrampi, seljakrampi, kaelakrampi ja igasuguseid muid krampe, millest enamus mooduslennuki tualetis.

London - Gatwick

Rahvast oli imekombel usna vahe ja jaam ise oli korralik.

Dubai "ostu paradiis"

Inimesi oli igast rassist, klassist ja kastist. Uhe pingi peal magas kamp neegreid, teise pingi peal olid pealaest jalatallani musta mahitud araabia naised jne.
Lennujaam oli nagu kuskilt halvast ulmefilmist parit. Kilomeetreid pikk ja aarest aareni ravast tais.
"Would you like a plastick bag for that gold watch Sir?", "How much for that golden mobilephone?" - Sellised laused kolasid koikjal kui keskmisest rikkamad inimesed mottetult endale igasugu jama kokku ostsid.

Dubai...


Austraalia - Perth

Oleme olnud siin paar paeva. Istun interneti punktis ja vahin arvuti ekraani. Kuna siin pole eesti keelt arvutis siis tapptahtedega ma teid kostidada ei saa.

Muljed?

Esimesel ool saabudes oli kerge kultuurishokk. Kella 3 aeg oosel olid koik kohad kinni ja tanavad taiesti valjasurnud. Istusime lennujaamas taksole ja soitsime kesklinna, et broneeritud hostelisse magama saada. Muidugi oli hostel suletud ja oovalvur maga seega broneeringust polnud mitte mingit kasu. Olime kodutud, ideetud ja vasinud. Tuiasime tanavatel ringi ja otsisime kohta kuhu pikali heita. Kulastasime ka moningaid hotelle kus naost valged ja vasimusest silmades purunenud veresoontega adminnid meile teavitasid kuidas koik hotellid Perthis on tais ja lootus oomaja leida on pea olematu.
Onneks nad eksisd ja paari tunni moodudes leidsime hosteli nimega "YMCA hostel". Magamiseks taisesti kolbulik kuigi esialgu tundus, et tegu on mingise kahtlase geto onniga. Pidime 2 tundi ootama, et admin meile toa saaks anda. Muidugi kui me paari tunni parast naasesime oli Belglasest ootootaja meid juba suutnud ara unustada ja teavaitas kurvalt kuidas neil pole enam tube. Onneks tuli ta moistusele ja leidis meile siiski toad. "That will be 47 dollars for a night guys and an extra 20 dollars for key deposit, wich you will get back after you check out" - sonas ta ilmselge kergendusega ja ulatas meile votmed.
Magada saime koigest 5 tundi. Kella 12 paiku ajasime end jalule ja kondisime linna, et avada pangas arve ja saada uus telefonioperaator. Koik laks onneks ja alates tanasest olen ma "Commonwealthi Banki" ja "Vodaphonei" auvaarne liige.
Linnas oleme arvatavasti veel 3 paeva. Selle aja jooksul onnestub meil ehk auto soetada ja hakata liikuma kuhugi linnast lounasse.

Veebruariks Sidneysse!

Aeg ja metallrahad hakkavad otsa saama, seega lahkun siit meeldivast indoafroaasia internetipunktist.

Kohal. Perth on surnud kell 2.
Broneeritud hostelisse ei saanud seega otsisime mingi teise urka. Suured linnu moodi sitikad lendavad igas toas ringi ja kipuvad kallale.

Leidsin maast kellegi ostetud interneti aja, kasutan seda. Saab otsa kohe seega hetkel edasi ei saa kirjutada. Varsti kirjutan pikemalt ja ilusamalt.

Kott pakitud.
Raamatukoguja karjääriga hüvasti jäetud.

Korter on külmem kui kunagi varem.
Kolmkümmend kilogrammi T-särke ja mõni paar sokke. Valdav enamus mu maisest varast.
Kitarr ühele ja klaver teisele.

Mingi võõrkeha on naha vahele pugenud. Tunne ... tunne mida ma pole ammu tundud. Igatsus.

Kas ma tõesti jään eestlasi igatsema? Ei.
Keda siis...? Käpu täit inimesi kellest ma hoolin. See ongi minu Eesti või nagu Chalice laulis.. "Minu inimesed"...

Veel mõnikümmend tundi ja mu väike kondine istmik surutakse õhku tõustes lennuki tooli.

Õues läks külmaks ja taevast sajab lund - LUND! Üks vähestest asjadest mis mulle selles klimavööndis mööda meelt on. Järjekordne näide elu mustast huumorisoonest ja ironiseerivast irvest.

Hah. Tegelikult ei heiduta see mind, sest ma tean kui ma siit väikelt maalapilt minema ei kavatseks minna, ei tuleks ka lund.

Side lõpp. Kell 24.00.

Patarei.
Kõle, külm - merest ja tuulest väsinud.

Seisame ukse taga ja loeme silti: "E-P 11.00 - 17.00" .
Vähem kui kümne aasta eest nägid paljud selle õuduslossi asukatest vaeva, et kõrgete kivimüüride vahelt välja pääseda.
Nüüd seisab kamp noorukeid fotoaparaadid käes, külmast kanged ja lolli ilmega, suure rauast värava taga. Tahaks sisse. Tahaks pildistada.
Uks avanes - välja astust umbkeelne tõmmunahaline turvamees. "Nje mor tuur, nie mor tuur - sakrõtt" ...luges sõrmede peal päevi ja lausus uuesti "kolmapäev tuur jest.."
Tõlkes tähendab see... "kurat võtaks, kas te ei näe et me oleme suletud...kaduge siit minema ja tulge kolmapäeval suurema kambaga tagasi - saate võib-olla sisse kah"...

Naljakas on näha vaeva, et vanglasse pääseda...

Tegime oma kaks must-valget filmi täis, tiireldes ümber kompleksi nagu raisakotkad ümber korjuse.

Pärast seda läksime "mandarini", sõime kõhud makarone täis ja rääkisime oma katseeksitusekskursioonist fotograafiamaailma.

Tehtu! Katsetatud! Nähtud!

Laupäev, uni ja tööl.
Eile käisime Vallibaaris ja jõime millimallikat, jook mida kõik "õiged" noored hansalinlased jooma peavad. Tartus öeldakse, et sa pole õige üliõpilane kui üle kaarsilla kaare ei jaluta. Tallinnas pead sa, aga seda mehist vägijooki tarbima, et saada osaks eliitharitlaste imelises perekonnas!
Muidugi olime juba eelnevalt natukene kivis (kasutan slängi, et vanema generatsiooni esindajad aru ei saaks) ja sellevõrra jäime ka rohkem purju.
Teised läksid muidugi edasi, sest kuhugi oli see energia vaja "magama" panna ju.

ENERGIA - mida minul polnud.

Läksin koju ja heitsin linade vahele - sõna otses mõttes. Tekk oli koti seest välja tulnud ja vedeles voodi paremas nurgas. Kuna ma nii väsinud olin siis jäin lihtsalt magama. Öösel muidugi hakkas külm.Kujutate ette kui raske on pilves, purjus ja unise peaga panna tekk tagasi püüri ?! Ma ei saa sellega isegi niisama hakkama - rääkimata sellisest olekust.

Kakskümmend minutit ja viis sekundit - umbes.
Vähemalt endal oli naljakas.

Uni oli väga magus. Lausa nii magus, et magasin terve öö pool pead padja all. Hommikul oli suu kuivem kui kuum pliidiraud. Vist sellest, et matsin ninasõõrmed sügavale sulgedesse.

Paradontaksi kergelt soolane hambapasta.

Viis minutit harjamist (ainult reklaamides harjatakse tavaliselt nii kaua, aga mul õnnestus selle tegevuse jooksul veel neli minutit magada ja kolm minutit und näha).

Tööle jõudes tegin kohvi ja sõin ühe "crossaint'i".
Meil on lahe turvamees - August. Ta laseb mul hommikuti ja õhtuti Estonia konsertklaverit mängida. Mitte et ma seda oskaks, aga isegi klimberdamine on lõõgastav tegevus, kui sa seda pool miljonit maksva klaveri taga teed.

Eile.
Oli.
Tore.
Muidu.