Tagasi.

Eestis.

Maa kus muld on must ja kivi rauast. Maa kus inimene on ori. Maa kus laul on püha, aga keegi ei laula. Maa mille süda on koht kust ringiga mööda sõidetakse... Kodumaa.

Alles pärast Austraaliast lahkumist mõistsin ma selle laia ja tühja maalapi eripära ja tähtsust.

Parem hilja, kui mitte kunagi ? Ei. Parem mitte kunagi, kui liiga hilja.

Ma kirjutaks palju. Ma kirjutaks raamatu.

Kui ma vaid oskaks.... Seda kõike sõnadesse panna.

Õnneks on aega palju - veel.

Õnneks on asju näha - palju veel.

Hah.

Brisbane. Kell on 8 hommikul, vahin vannitoas peegliga tott ja pesen hambaid.
Kiire hommikusook, pakin asjad kokku ja liigun koos Gunnariga rongijaama.
Kohtan toredat Austraaliast parit vanapaari kes juhatavad mu ilusasti rongi peale, sest neil on sama siht - Coolangatta lennujaam. Parast paari tundi ja pikka kirjeldust Eestist olen kohal.

Hunnik asju ja raha 10 dollarit. Joon viimase raha eest viimase kohvi Austraalias.

Kaheksa tundi jalgu, selga ja moistust tapvat lendu Air Asiaga. Mille kaigus onnestus mul neid kaks korda petta. Valja moeldud krediitkaardi numbriga. Nimelt sain kohvi ja filme.... tasuta...

Kell on neli hommikul kui ma lennukist valjun ja Malaisa veest noretav paks ohk mulle, telliskivina nakku lendab.
Lennujaam on paksult luhikesi ja tumedaid mehi tais ja nad koik tahavad mind enda taksosse.

Kuna mul sentigi raha pole istun oma kottidega aarekivile ja jalgin pikisilmi kuidas tuhanded inimesed mu umber sagivad. Sinna samasse minu korvale istus ka uks heledapaine naisterahvas.
Hakkasime raakima ja selgus, et ta on Austraaliast parit ja et ta peab oega kohtuma. Kuna ta telefon lakkas tootamast ja ta ode ei ilmunud kohale laenasin talle korraks enda mobiili. Selgus, et ode jai lennukist maha ja tuleb jargmisel paeval. Selge. Vastutasuks sain tasuta taksosoidu linna ja kumme ringitit toidu jaoks!

Hostelis kohtusin Janteriga.

Kaisime linna peal ja soime kohalikku odavat ja head toitu.

Tana hommikul laks ta Bruneisse, mina aga olen endiselt Kuala Lumpuris.

Kaisin turul kus mulle NICE ja ADIBAS tosse pakuti.

Nuud istun arvuti taga ja kuulan muusikat.

Tegelikult lahen magama, head ood.

Brisbane.


Saate aru, ma ei viitsi enam paevikut kirjutada. Austraalias on internet ja internetti saamine liiga keerulised. A'la toused hommikul ules, pesed hambad, sood ja siis motled, et akki peaks raamatukokku minema. Tavaliselt on see teises linna otsas, sest kesklinnas magamine on liiga kallis.
Utleme, et mul onnestubki ennast raamatukokku vedada. Seisan elavas jarjekorras tund ja pool ja lopuks onnestubki arvuti taha saada. Tuleb valja et blogspot on blokeeritud mingil imelikul pohjusel ja isegi hotmaili saamisega on probleeme.

Otsustasin, et liigun Austraaliast Aasiasse. Punkt.

Blue Mountains

Udu, vihm ja 7 kraadi sooja.
Olen magedes juba kolmandat nadalat.

Soitsime sydneyst siia koos inglasest sobraga, esialgu vaid paariks paevaks.
Kuna varske ohk ja inimtuhjus sai kohe lahedaseks, soitsime sydneysse tagasi kottidele jargi, et jaadavalt magadesse pageda. Ilmad on kull usna nirud, pidev udu ja niiskus, aga see ei hairi absoluutselt. Selle koha ilu muudab koik muu ebaoluliseks.

Juba teisel paeval saime kohaliku hipikommuuniga tuttavaks. Koik on skisofreeniliselt veidrad, aga sellegipoolest rohkem inimesed kui enamus keda ma sellel reisil kohanud olenud.

Jo/Joseph- kahekumne aastane uliandekas muusik. Mangisime koos paar lugu ja nuud otsustasime, et kuna tal on salvestustehnika, plaadi kirjutada.

Katoomba - linn kus me elame. Kohvikuid on kumneid. Koige ilusamat kohvikut omab kohalik "sekt". Koikidel meestel on habemed ja koik naised on tapselt uhesugused. Selle pohjal voin ainult vaita, et habemega mehed ja uhesugused naised oskavad kuradi head kohvi voi teed keeta.

Hostel kus me peatume (no14), on pigem kaminaga elumaja kui hostel. Perenaine hoiab meid nagu oma lapsi. Jatab sildikesi ukse peale ja kirjutab millal ta tagasi tuleb ja kus ta hetkel on. Just moni paev peale meie saabumist, selgus et kaks inglasest majanaabrit lahevad tagasi euroopasse ja et neil on meile tood pakkuda. Nuud me siin oleme, geipaari aednikud. Vaga toredad inimesed need kaks. Molemad umbes 45-50 ja hasti sobralikud. "Naispool" pakub meile iga paari tunni tagant koogikesi ja teed, mille jarel tagasi majja kaob. Samal ajal uritab teine puud saagida, millega tal ilmselgelt raskusi oli. (Oh dear , oh dear - kostus iga 5 sekundi tagant).

Igaljuhul, homme asun vist Fennel bay poole teele, et meie kauge sugulane ules leida.

Andke andeks kirjavead jms. Ma pole varsti juba kuu aega sonagi eesti keelt raakinud.

Nagudeni!

PS: Mu nimi on viimased kolm kuud olnud Charlie.... Katoombas on iga teise koera, kassi ja sisaliku nimi Charlie. Seega kui keegi huuab charlie, ei jookse mitte ainult mina vaid pool linna loomastikust (kirjutasin seda nime rohkem kui korra, et asi ikka aru saadav oleks).

Tana lahen Sidneysse. Viisteist tundi soitu.

Head reisi, Kaarel.

1) Adelaide to Melbourne Firefly Express!
2) Global Gosship internet for dollars per hour!
3) All Nations backpackers twenty and five dollars per night!



Pavad muutuvad luhemaks ja kulmemaks. Ookeanisse enam ujuma eriti ei kipu sest mu "Le bul" laheksid "le blo". Ehk mu pallid laheksid siniseks. Telekast raagib kah koguaeg mingitest hai runnakutest ja kui hirmus asi see vesi on. Igaljuhul....

Umbes paar nadalat tagasi laksime gunnariga lahku, kuna ta otsustas kahe inglasega Melbourni soita ja mina jain Adelaidi Triinu ootama. Viimane kuu elasin hostelis nimega "Sunny's Backpackers". Lahkudes oli selline tunne nagu soidaks teise riiki. Loo moraal on see, et kunagi ei tasu uhes kohas kaua viibida, kui sa tead et pead varem voi hiljem naguinii lahkuma. Lihtsalt liiga koduseks muutus keskkond.

"Huvasti sobrad! Teiga oli hea, aga elu samme seab. Hakkan minema nuud oma kitsast rada."
Kuradi kahju, et nad eesti keelt ei oska.

Adelaidis ma tood ei saanud, vahemalt pusivat mitte. Ehitasin ja lammutasin telke. Tassisin vana mooblit uhest kohast teise ja korjasin viinamarju. Teenisin.... Veidi.... Mitte piisavalt.

Kotid pakitud alustasime soitu Melbourni. Umbes neli paeva tagasi. Kume tundi loksumist pimedas bussis mooda eimidagimaad ennem kui suurlinna tuled silmanurka riivasid.

MELBOURNE - kell on viis hommikul ja tanavad on rahvast tais. Mida kuradit?
Tegime kaardi lahti ja vaatasime kuhu minna, kui uks vanemat sorti tadi olale koputas ja kusis: "What are you looking for, maybe I can help you?"
Tegime talle selgeks, et otsime monda hostelit ja voila!
"Theres one just down the road"
Jalutasime umbes sada meetrit ja olimegi oma uue "oomaja" fuajees.
Broneerisime neljaks paevaks sinna hullumajja endale voodid. Meie onnetuseks tegid seda sama ka kolm prantslannat kes ilmselgelt alkoholi tarbimise piire ei tunne.
Nuud ma istun siin, raamatukogus - parast kolme unetut ood ja kirjutan kui ilus elu on!

Raha pole oluliselt, sest see kuradi majanduskriis otsustas Austraaliasse jouda. Tood iseenesest oleks, aga burokraatidel on mingi ora p***** ja info ei liigu. Andke andeks, et ma ennast siin niimodi ebasundsalt valja elan, aga kurat!

Eile kaisin tanaval musitseerimas. Umbes tunni ajaga teenisin seitseteist dollarit ja mone uue tutvuse. Dan kodutute hooldekodust andis mulle trompetimangija Steveni telefoninumbri ja utles, et kui ma bandi otsin siis tema on see ainuke ja oige. Muide see vanem meesterahvas meenutas mulle onu Vellot. Ulikond seljas ja kaabu peas, vaga shikk. Muidugi oli ka tema purjus.

Naine nimega Wendy. Umbes kolmekumne ja viie aastane hipiliku olekuga boheemlasest naisterahvas. Kes vottis mu kotist peotaie munte ja sahistas neid oma peos nagu koristeid. Nii me mollasime seal moni aeg. Mina, Triin ja Wendy.

Bill. Purjus lihunik kes hoidis uhes kaes venna-naise-vennalt ostetud kitarri nimega "German" ja teises kaes pudelit Viskit. Lahe tuup oli. Panin ta kitarri haalde ja siis laulsin talle Damien Rice mille peale ta kusis kas see on mu enda lugu ja et see on ikka kuradi hea lugu.

Nojah. Mingi kohalik rullnokk kes enda vaitel on kodutu noudis, et ma annan talle oma kotist uhe dollari. Mille peale mina vastasin "No". See vastus polnud talle meeltmooda, vagisi tahtis kakelda. Seda hetkeni mil Wendy otsutas talle kaks dollarit anda. Mille peale too tuup midagi muhatas ja minema jalutas. Heh.

Eilne ohtu loppes sellega, et (vabandust et ma jalle seda nime kasutan) Wendy viis meid mingisse kohalikku ja ajutisse "kastibaari" kus koik inimesed istusid erinevate kastide otsas ja isegi peldik oli kastis. Tutvustas meile meest keda ta tahaks, aga tea ei tea kas see mees teda tahab. Minuarust oli ta pigem poiss ja tunduvamalt noorem kui Wendy ise. See oli mones mottes nukker vaatepilt.

Selge, saite nuud. Uus kasikiri uuele seebikale "The Poor and the Desperate"!

Olgu, lahen nuud valja ja pean elu ule plaani.

Terviseid!

....moodus aeg...

...istun Adelaidis raamatukogus ja vajutan ukshaaval klaviatuuril nuppe . Kus on sidekriips ja kus on eestlasele omased tapid ja tahed ? Jube sagimine kaib umberringi, arvuteid on tohutult ja inimesi veel rohkem. Kuna siin samas korval on Adelaidi suurim ulikool siis terve lugemissaal on taidetud opilastega. Hiinlased, korealased, jaapanlased, indud, prantslased ja muidugi sakslased...

Albanys oldud paevad laksid kiiresti - hommik, ohtu, hommik, ohtu - dush. Uks hommik pakkisime kohvrid ja asusime oma kolme tuhande kahesaja kilomeetri pikkusele matkale labi ei kellegi maa... Me polnud paar paeva paikest nainud, sest alabany kohal holjusid tumedad paksud pilved...

Esimene oo moodus kohas nimega Esperance. Rikkurite linn. Joudsime usna hilja kohale nagu tavaliselt, oues hakkas juba vaikselt pimedaks muutuma ja meil ei olnud kohta kuhu auto parkida. "Camping not allowed, fines apply" - pool austraaliat on neid silte tais. Nii suur maa, aga autot tasuta kuhugi parkida on pea et voimatu. Soitsime mooda linna ringi ligi tunni kuni lopuks otsustasime karavan pargi kasuks. Muidugi oli see suletud... Onneks nagi uks teismeline keanu revese teisik meid ja tuli juttu raakima. Mitu promilli tal hinge all oli, seda ma ei tea, aga kasu oli tast tublisti. Parast poole tunnist, vurisevat sonadejada ja valesid juhiseid, onnestus tal siiski meid Esperance ilusaimasse randa juhatada. Kuna me oma autoga sinna alles keset ood joudsime siis mingit ilu me ei taheldanud. Pakkisime oma poti ja gaasipoleti lahti ja hakkasime kulmast tuulest kangete katega vett keetma. Ohtusoogiks oli mingi pasta ja supi vahepealne konservpajaroog ja paar viilu taistera saia.
Koht tais tegime voodid uless ja otsustasime magama minna. Kuni kuulsime automura. Nimelt mingi "mini van/mikrobuss" soitis meist mooda ja jai paarikumne meetri kaugusele seisma. Aken avanes ja kottpimedast interjoorist hakkas silma vaid polev sigareti ots. Kostis haal, aga kuna ma ei saanud aru mida see haal utles otsustasin lahemale astuda. Tuli valja, et mees sigaretiga oli kohalik aborigeen kes tuli olut ja rahu nautima randa. Ohtu loppes kitarri mangu, kova tuule ja pudeli ollega. Ta oli muusikakoolis kitarriopetaja. Huvitav juhus.
Hommikul oli aratus jarsk. Musta kilejopega "Ranger" koputas taskulambi tagumise poolega vastu kulje akent ja utles meile, et me lahkuks. Esialgu tegi vaid hoiatuse, aga kui ta meid kuskil uuesti magamas naeb siis teeb trahvi. Esperancega oli asi uhelpool.


See oli viimane tsiviliseeritud koht mida me nagime jargmise paari tuhande kilomeetri jooksul.

...Nullabor plain...

Tere tuhjus, tere tuul, tere karbsed, tere rekkad ja tere Austraalia pikimad sirged teed.
Viis paeva soitsime ja magasime erinevates paikades, bensujaamade lahedal ja dushiruumide taga. Alguses vedas, inimesed lubasid tasuta parkida. Muidugi keset nullabori see muutus. sada kilomeetrit tuhjust uhel pool ja paarsada teisel pool ja nad raisad tahavad parkimise eest raha.
Istsime autosse ja ma hakkasin soitma. Pimedas, mooda kitsast teed - vastu tulid ainult rekkad.
Kuna auto tuled lakkasid mingi hetk tootamast, otsustasime nii pea kui voimalik tee aarde keerata ja magama jaada. Esimene voimalik koht oli vaike asula, pankrotistunud bensujaama ja uhe politseiautoga. Oo oli rahutu, sest tunne oli nagu elaks oudusfilmi labi. Dingod luusisid umber auto ja lorisesid - samal ajal nokkis keegi katust. Laksin oosel trussikute vael noaga autost valja et naha kes kurat vastu katust peksab ? Kedagi. Kohe kui autosse tagasi laksin lasi nokkija samas vaimus edasi. Raamas ja kinni naelutatud akendega bensujaama taga oli vaike lagunenud maja mille tuled laksid uhtlaste intervallidega kustu ja polema.

Hommikul tallasime gaasipedaali nii kovasti kui joudsime, et see kolgas tolmu uputada ja voimalikult kiiresti ara paaseda.

Tuhat kilomeetrit korbe... Dingo poosa otsas....

Jargmine suurem peatus Ceduna. Vaike sobralik linn, mille eksistentsi mote nais olevat viinakarbeste louna austraaliasse paasemise takistamine. Pidime piiri peal koik puu ja juurviljad prugikasti viskama. Kuigi uks kaarinud pirn siiski paases sellest. Ma loodan, et ma ei muuda selega kogu austraalia taimestiku ja loomastiku tasakaalu.
Linn oli tore, tuju oli senikaua hea kuni avastasin et mu panga arvel on veel kuuskummend ja uks dollarit. Piisavalt, et bensiini osta, aga mitte elada. Onneks Uhispangas leidus veel reserve.

...kogu selle vahemaa kaigus lohkes meil neli autokummi mis on kokku ligi nelisada dollarit...

Cedunast Adelaidi soites labisime veel paris mitut linna, aga kuna nende erinevus seisnes ainult bensiini hindades, ei hakka ma neist pikalt kirjutama. Raagin kui kunagi tagasi tulen.

...Adelaide...

Maletan, et kanafarmis tootades kuulsime Saksa paarikeste suust kui jube koht Adelaid on ja et sinna pole uldse motet minna jms.
Kui paris aus olla, siis on see senimaani lahedaim linn kus ma olnud olen. Vanem ja ilusam kui perth ja suurem kui Paide. Ojaa. Siin on pubid, klubid ja hostelid.

Onneks saime kohe koha hostelisse. Vanem meesterahvas, kes oli aktiivsem kui inimesed tavaliselt selles eas, utles et hommikuti on pankoogid ja kohvi ning teed saab alati tasuta. Mis seal enam moelda? Sinna me jaimegi. Ta isegi otsis meile ajutise too.
Tassime rikka itaalia/iiri/austraalia naise antikvariaadis asju uhest toast teise ja saame kiita kui tublit tood me teeme. Tasuta sook ja vaike palk. Tal on porche - lakkamatult vaitis seda ukspaev.

Igaljuhul nuud me siin oleme, Adelaidis, soome tasuta pannkooke ja joome kohvi. Koik inimesed on hostelis juba sobrad ja tuttavad. Ei tea kui kauaks ainult, sest toopuudus kasvab tohutu kiirusega ja pea, et koik inimesed on hostelis tootud. Tooburood ei luba ka mitte midagi.



Makaronid... kodus...

600 kilomeetrit ja kaks lõhkenud autokummi hiljem...


Pärast kanafarmist lahkumist ja Perthi jõudmist kolisime oma asjadega Freemantle´isse (üks perthi linnaosadest). Pirate backpackers - vaieldamatult kihvtim hostel kus me seni viibinud oleme. Olgugi, et kohtade nappuse tõttu pidime koridoris "hädaabi vooditel" magama. Kõik inimesed olid väga omapärased, näiteks üks tüüp, kes muuseas mängis ka ukulelet, lõikas tüdrukutele soenguid oma väikeste kääridega. Enamus elanikest olid sakslased või prantslased kellest valdav enamus oskas šongleerida kas pallide, kurikate või mõne muu esemega. Kohtasime ka üle pika aja eestlast - Alex. Rääkida me palju ei jõudnud, vaid seda et ta on eestist päris mitu aastat eemal olnud ja, et meie oleme esimesed kodumaised keda ta Austraalias näinud on. Õhtul jõi ta ennast nii purju, et jäi laua taha magama ja hommikul kui me tshekk autisime oli tal pohmell.

Rotnest Island

Saar perthi lähedal. Ostsime laeva pileti ja sõitsime kohale. Nime sai see ujuv maalap kohalike "Quackasite" pärast. Loomad kes paistavad välja nagu känguruud, aga on mitmeid kordi väiksemad. Kuna kohalike arvates paistsid nad välja nagu rotid nimetatigi saar "Rotnestiks".
Kuna rannajoont oli umbes kakskümmend ja kaks kilomeetrit siis otsustasime rattad rentida.
Laenutuses oli järjekord tohutu ja kuna nii aeglaselt kõik liikus hakkasime mitme inimesega vestlema.

Õpetaja. Vanem meesterahvas kes oli oma õpilastega saarel, et uurida kohalikku ökosüsteemi.

Jenna. Kahekümne ja üheksa aastane peoloom Melbournist. Kuna see tüdruk töötab reisiagendina vms. tahtis ta meiega kampa lüüa ja saart näidata (muidugi ka selle pärast, et ta pohmellis sõbrannna ei viitsinud taga kaasa tulla). Nii me sõitsimegi mööda saare ääri, tippe ja lohke. Imekombel jõudsime kõik selle maa ilma igasuguste pingutusteta ära sõita.

Õhtul tegime paar kohalikku õlle ja sõitsime tagasi Freemantleisse.

Magasime parklas. Kuna hostelites ümberringi olid kõik kohad täis "Australia Day" (iseseisvus päev pmst.) tõttu. Auto transformeerusime mõnusaks ratastega voodiks ja voila. Kuna linna sees autos magamine on keelatud, katsime aknad saunalinade ja muude asjadega mis kätte juhtusid. Öösel möödus vaid paar ratsapolitseinikku kes ei pööranud suurt tähelepanu meile. Õnneks!
Muide see oli üks parimatest unedest Austraalias - seni.

Saime veel üheks päevaks Pirates Backpackersisse voodid. Seekord tuba number kümnesse.
Öö möödus lärmakalt ja juues, enamusel. Mina nautisin oma uue kitarri võlusid ookeani ääres. Paari teise inimesega koos.

Hommikul pakkisime TAASKORD asjad ja sõitsime Perthi kesklinna. Saime öömaja hostelis nimega "Shiralee backpackers". Senimaani kõige nõmedam hostel. Reegleid oli rohkem kui numbreid eksisteerib. Tuba oli väike ja õhk oli juustuhaisust nii paks, et nari teisele korrusele saamiseks võisin ma sellele astuda.

Australia Day!

Tohutult tähtis püha. Eriti Perthis - mingil põhjusel. Saime Jennaga kokku ja liikusime "Kings Parki" (kõrgeim tipp linnas, vaatega jõele). Seal saime ta sõpradega kokku. Prantslased peamiselt ja üks saksa tüdruk. Istusime ja nautisime ilusat ilma, kui Austraalia riigitelevisooni kaamera meie nina ette ilmus. Mõne hetke pärast helises ühe tüdruku telefon ja ta kiljus "Oh my god guys, we are on the TV". Niimoodi saidki kaks eesti poissi Austraalias kuulsaks... Ha ha ha.
Päev jõudis üsna kiiresti õhtusse ja kaua oodatud ilutulestik saigi alguse. Kestis umbes 30 minutit ja maksis pool miljonit dollarit. Piiuuuu tuhh tuhh tuhh tuhhh piuuuuuuuuuuu.

Jätsime Jennaga ja ta sõpradega hüvasti ja lonkisime tagasi oma juustuhaisusesse hostelisse.

Hommikul pakkisime JÄLLE asjad ja asusime Albany poole teele. 400 kilomeetrit.
Valisime lühema, aga jube igava tee. läbi kõrbe põhimõtteliselt. Ei kusagil õnnestus meie kahel kummil kah katki minna, õnneks oli mõlemal juhul tagavara ratas olemas. Kuna vahepeal linna jõudes ostustasime uue ratta osta. Hea mõte!

Albanysse jõudsime hämaras. Pilves ilm ja vihma sadas. Loodus meenutab väga islandi oma. Kõik on kivine ja enamus on igihaljad puud. Tuul puhub ja suhteliselt jahe on, aga ilus! Leidsime pimedas endale linnas magamis ja parkimis koha. Tegime gaasipõleti peal keedu kartuleid ja bratvurste. Jõime paar õlut ja läksime magama.
Hommikul oli ilm samuti pilves, aga see eriti ei morjendanud. Sõitsime Austraalia kõige antarktika poolsema mäe tippu. Tohutult võimas vaade!
Teel sinna sõitsime ka korra teelt välja - kraavi kui täpsem olla. Väike inimlik eksitus.
Peatasime päris mitu autot kinni ja lõpuks oli tee ääres 20 inimest. Ühest autost saime köie, teisest 7 meest ja kolmandast paar head sõna ja auto oligi kraavist väljas.
Kes ütles, et kohalikud ei jää seisma ? Pfff loll jutt - kõik on väga abivalmis.

Nüüd ma istun siin... järjekordses hostelis. Albany backpackers. Kell on veerand kaks ja kõik magavad peale kahe purjus iirlase ja sakslane kes liha maitsestamiseks meile oma ürte laenas.

Liitun magajatega, head ööd!

Viimane päev Astredenis möödus kiirelt. Kuna prantslane ostis endale uue "Vani" ehk mikrobussi, otsustasime ookeani äärde sõita. Ilm oli pilves, aga siiski palav nagu tavaliselt.
Mõni päev enne oli suur tulekahju ja kogu taevas Bullsbrooki kohal oli punane. Halli tahma sadas nagu lund tuumatalvel. Alati pärast sellist põlengut on taevas maetud paksu, tumedasse ja tihkesse massi, millest üksi päikesekiir läbi ei pääse.
Esimest korda heitsin ennast üleni ookeanisse, ESIMEST KORDA! Lained olid "väikesed" vähemalt nii mulle korduvalt öeldi, aga minule kui Paide poisile kelle ainukeseks veelombiks oli tehisjärv, tundusid nad küll üüratult kõrged.
Vesi oli soe ja soolasem kui ma arvata oskasin. Rand oli kaetud teravate kividega, aga sellegipoolest otsustasn lainetesse sukelduda. Vägev! Prantslase antud kalipso seljas ja silmad soolast punased üritasin veest välja saada. Päris tükk tegu oli et ohutult kaldale jõuda. Paar sinikat ja kriimu hiljem mul see siiski õnnestus.
Kodus võtsime paar õlut ja istusimee mullivannis.

Täna hommikul pakkisime oma viimased asjad kokku, imesime põrandad, kapid jms. tolmust ning kutsusime Astridi tuba üle vaatama. Asi tehtud andis ta meile 150 dollarise ettemaksu tagasi (esialgu ei leidnud ta seda raha, aga noh... juhtub).
Kuna prantslane läks kell 6 tööle siis umbes samal ajal tuli ta meie toast läbi ja lükkas mõlemad voodid ümber - hüvastijätt tema moodi.
Kuna saksa paarikese (Sandra ja Helge) buss mille nad nädala eest ostsid andis otsad, sõitsid nad meiega koos Perthi, et auto rentida. Lisaks nendele liitus meiega veel üks saksa tüdruk (Anne).
Perthis otsisime hostelisse kohta, aga nagu tavaliselt olid kõik kohad täis. Seega tulime uuesti "East Backpackersisse", ainuke koht kus paar vaba voodit oli.
Gunnar lasi autol rattad otseks panna, ma ei tea kas sellest mingit kasu ka oli, aga ta väidab et mugavam on sõita. Enamus rahast lähebki auto peale.
"This pice of junk better take us where we want to go OR i will set it on fire!"

Nüüd ma istun siin, samas kohas kus ma poolteist kuud tagasi istusin... Natukene rikkamana ja tunduvamalt suurema kogemuste pagasiga - mis puudutab kanasid vähemalt.

Homme lähme registreerime oma auto ära ja maksame jälle ja siis...... matkama, surfama ja muid asju tegema ja varsti jälle tööle.

G`nite mates!

Hüvasti Bullsbrooki külalistemaja!

TFN - tax file number

Internet - Idas Nähtud Tundmatu Elektrooniline Riistapuu Nagu Eesti Raadio ...

28 Päeva hiljem pole me ikka veel oma TFNi saanud, sest INTERNETI teel sisse antud avaldus ei eksisteeri enam. "Tänu" sellele saame viimasel nädalal poole vähem palka. Ilma tolle nubrita võtab valitsus meie teenitust 49% maksude näol maha - numbriga oleks see vaid 13%.
Peame nüüd kuu aega ringi lällama, sest uue väljastamiseks läheb aga umbbes 28 tööpäeva. JEE!
Vähemalt on põhjus elust rõõmu tunda.

Mis autot puudutab siis Bullsbrooki õlinäpp Steve ütleb meile iga päev, et helistage homme uuesti.
Arvatavasti saame asja siiski korda kuid mis hinnaga ? Who knows. No worries mate!

Paar päeva tagasi jooksin "Bushis/Metsas" ringi ja korjasin erinevaid taimi ja känguruu sitta, sest midagi paremat polnud teha. Mis on parim suveniir kui üks korralik känguruu junn ? Kus mujalt neid saab, kui mitte siit ?

Hetkel vaatan telekat ja üritan kärbseid tappa. Võimaltult kiired vennikesed, teravate hammastega. Kõik kohalikud sitikad ja satikad on äärmiselt agressiivsed ja ohtlikud. Ilma skafandrita ei tasu õhtul välja minna, muidu mõni sääsk hammustab jala või käe otsast.

Paari tunni pärast lähme tööle. Peame 4000 kana püüdma ja kastidesse pistma. Oehh - tõsiselt.. mine perse oma kanade ja kanamunadega. Ma ei saa aru mismoodi keegi sellists tööd 20 aastat teeb ? Kas sa oled täiesti ajusurnud või sündinud sadist - vastasel juhul on isegi kuu juba liiga palju.

Olgu, lähen keedan oma 99 senti maksnud lilllkapsa nüüd ära ja paaar kartulit, et kõht täis süüa ja kanadele järgi veereda. Hurra!

K

Kuna täna pole mul järjekordselt aega. Otsustasin vabandada kirjavigade ja sõnakorduste eest.
Arvuti ekraan on väike, samuti klaviatuur. Lisaks sellele on pidevalt kiire ja ma ei jõua kirjutatud teksti läbi lugeda.

See äkki rahuldab kõiki keda mu väärakas keelekasutus häirib.

PS: Ärge kunagi austraalias "Clean lable - Merlot" veini ostke. Aitab vältida hommikust peavalu.

Eile saime lõpuks auto parandusse viia. Drummond, mees kes meid tööle värbas, soovitas ühte kohalikku mehaanikut. Sõitsime oma emalaevaga talle Bullsbrooki külla... "väikest riket eemaldama" .
Mees tegi kapoti lahti, keeras veekanistrilt kaane pealt ja toppis sinna poolenisti mingisuguse sinise vedelikuga täidetud plastmassit jülla sisse. Üllatus, üllatus - asi on hoopis tõsisem. Tuleb välja, et mootoris on mingi rõhk, mis ei tohiks seal olla ja et parandus läheb maksma umbes tuhat dollarit.
Ega muud vist üle ei jää, kui lasta ära parandada ja hiljem autot müües rohkem raha küsida.

See selleks. No fucking worries mate.

Kanafarmis püüame ikka kanu ja kuna nüüd sõidab tõstuk koos kastidega küüni sisse, ei ole mitte lämbunud kana laibad vaid laiaks sõidetud ja poolenisti elavad kanad.
Ma ei hakka kanu vihkama, seda ma luban, pigem tunnen ma neile kaasa.

Täna lähme kella neljast päeval tööle ja lõpetame arvatavasti umbes ühe paiku öösel. Homme sama teema arvatavasti.

Paar päeva tagasi oli "pesupäev", pidime kanade pesakastid sitast ja sodist puhtaks pesema. Mingite survepesuritega. Paar tundi seda tööd teha pole hullu, aga kaheksa tundi jutti - öösel magades tunned kuidas hambad vibreerides klõbisevad ja käed tuimalt tuikavad.

15 on viimane tööpäev arvatavasti, sest isegi kui me piisavalt raha ei saa... oleme liiga kaua ühes kohas viibinud - mul on tunne nagu ma elaks siin. Ma ei taha siin elada!

Luksusliku puhkeasutuse imearmast omanik Astrid, käib ka vaikselt oma reeglite ja hirmutaava naeruga pinda. Paar päeva tagasi pesin oma nõud ära ja jätsin kööki kuivama, sealhulgas ENDA noa. Unustasin ära ja läksin magama. Hommikul ärgates (suhteliselt vara) avastasin, et ta oli mu kodinad ära tassinnud ja kuna iga "VEDELEMA JÄÄTUD" asja tagasi saamiseks peame me talle kaks dollarit ja viiskümmend penni andma, pidin ma 15 dollarit andma kuue asja eest. Raisk!

Austraalia - maa kus võib kindel olla selles, et mitte milleski ei saa kindel olla. No worries.

Üldiselt on kõik hästi ja varsti laseme siit jalga, ühel või teisel moel.

Olude sunnil peame farmis viibima kuni viieteiskümnenda jaanuarini. Loodetavasti saame selleks ajaks auto korda, et see koht selja taha jätta.
Õues kerkivad kuumakraadid juba 43 C - varjus. Kärbseid on rohkem kui puid Eestis ja riided kleepuvad keha külge.
Uus aasta sai vastuvõetud klaasi veini, pitsi viina ja 7 tunnise unega.
Ostsime paar päeva tagasi Austraalia aastalõpuloterii pileti ja nüüd loodame kolmkümmend miljonit dollarit võita. Vot. Parem oleks!!!

Järgmine nädal peame neli päeva järjest kanu püüdma. Vähemalt saame natuke rohkem raha kuna töötame poole ööni.

Olgu, hakkan vaikselt voodisse sulanduma seega liigun kuhugi kus jahedam on.

Head uut teile sõbrad! Minu elu jätkub palavalt ja töökalt... Niivõrd, kuivõrd.