600 kilomeetrit ja kaks lõhkenud autokummi hiljem...


Pärast kanafarmist lahkumist ja Perthi jõudmist kolisime oma asjadega Freemantle´isse (üks perthi linnaosadest). Pirate backpackers - vaieldamatult kihvtim hostel kus me seni viibinud oleme. Olgugi, et kohtade nappuse tõttu pidime koridoris "hädaabi vooditel" magama. Kõik inimesed olid väga omapärased, näiteks üks tüüp, kes muuseas mängis ka ukulelet, lõikas tüdrukutele soenguid oma väikeste kääridega. Enamus elanikest olid sakslased või prantslased kellest valdav enamus oskas šongleerida kas pallide, kurikate või mõne muu esemega. Kohtasime ka üle pika aja eestlast - Alex. Rääkida me palju ei jõudnud, vaid seda et ta on eestist päris mitu aastat eemal olnud ja, et meie oleme esimesed kodumaised keda ta Austraalias näinud on. Õhtul jõi ta ennast nii purju, et jäi laua taha magama ja hommikul kui me tshekk autisime oli tal pohmell.

Rotnest Island

Saar perthi lähedal. Ostsime laeva pileti ja sõitsime kohale. Nime sai see ujuv maalap kohalike "Quackasite" pärast. Loomad kes paistavad välja nagu känguruud, aga on mitmeid kordi väiksemad. Kuna kohalike arvates paistsid nad välja nagu rotid nimetatigi saar "Rotnestiks".
Kuna rannajoont oli umbes kakskümmend ja kaks kilomeetrit siis otsustasime rattad rentida.
Laenutuses oli järjekord tohutu ja kuna nii aeglaselt kõik liikus hakkasime mitme inimesega vestlema.

Õpetaja. Vanem meesterahvas kes oli oma õpilastega saarel, et uurida kohalikku ökosüsteemi.

Jenna. Kahekümne ja üheksa aastane peoloom Melbournist. Kuna see tüdruk töötab reisiagendina vms. tahtis ta meiega kampa lüüa ja saart näidata (muidugi ka selle pärast, et ta pohmellis sõbrannna ei viitsinud taga kaasa tulla). Nii me sõitsimegi mööda saare ääri, tippe ja lohke. Imekombel jõudsime kõik selle maa ilma igasuguste pingutusteta ära sõita.

Õhtul tegime paar kohalikku õlle ja sõitsime tagasi Freemantleisse.

Magasime parklas. Kuna hostelites ümberringi olid kõik kohad täis "Australia Day" (iseseisvus päev pmst.) tõttu. Auto transformeerusime mõnusaks ratastega voodiks ja voila. Kuna linna sees autos magamine on keelatud, katsime aknad saunalinade ja muude asjadega mis kätte juhtusid. Öösel möödus vaid paar ratsapolitseinikku kes ei pööranud suurt tähelepanu meile. Õnneks!
Muide see oli üks parimatest unedest Austraalias - seni.

Saime veel üheks päevaks Pirates Backpackersisse voodid. Seekord tuba number kümnesse.
Öö möödus lärmakalt ja juues, enamusel. Mina nautisin oma uue kitarri võlusid ookeani ääres. Paari teise inimesega koos.

Hommikul pakkisime TAASKORD asjad ja sõitsime Perthi kesklinna. Saime öömaja hostelis nimega "Shiralee backpackers". Senimaani kõige nõmedam hostel. Reegleid oli rohkem kui numbreid eksisteerib. Tuba oli väike ja õhk oli juustuhaisust nii paks, et nari teisele korrusele saamiseks võisin ma sellele astuda.

Australia Day!

Tohutult tähtis püha. Eriti Perthis - mingil põhjusel. Saime Jennaga kokku ja liikusime "Kings Parki" (kõrgeim tipp linnas, vaatega jõele). Seal saime ta sõpradega kokku. Prantslased peamiselt ja üks saksa tüdruk. Istusime ja nautisime ilusat ilma, kui Austraalia riigitelevisooni kaamera meie nina ette ilmus. Mõne hetke pärast helises ühe tüdruku telefon ja ta kiljus "Oh my god guys, we are on the TV". Niimoodi saidki kaks eesti poissi Austraalias kuulsaks... Ha ha ha.
Päev jõudis üsna kiiresti õhtusse ja kaua oodatud ilutulestik saigi alguse. Kestis umbes 30 minutit ja maksis pool miljonit dollarit. Piiuuuu tuhh tuhh tuhh tuhhh piuuuuuuuuuuu.

Jätsime Jennaga ja ta sõpradega hüvasti ja lonkisime tagasi oma juustuhaisusesse hostelisse.

Hommikul pakkisime JÄLLE asjad ja asusime Albany poole teele. 400 kilomeetrit.
Valisime lühema, aga jube igava tee. läbi kõrbe põhimõtteliselt. Ei kusagil õnnestus meie kahel kummil kah katki minna, õnneks oli mõlemal juhul tagavara ratas olemas. Kuna vahepeal linna jõudes ostustasime uue ratta osta. Hea mõte!

Albanysse jõudsime hämaras. Pilves ilm ja vihma sadas. Loodus meenutab väga islandi oma. Kõik on kivine ja enamus on igihaljad puud. Tuul puhub ja suhteliselt jahe on, aga ilus! Leidsime pimedas endale linnas magamis ja parkimis koha. Tegime gaasipõleti peal keedu kartuleid ja bratvurste. Jõime paar õlut ja läksime magama.
Hommikul oli ilm samuti pilves, aga see eriti ei morjendanud. Sõitsime Austraalia kõige antarktika poolsema mäe tippu. Tohutult võimas vaade!
Teel sinna sõitsime ka korra teelt välja - kraavi kui täpsem olla. Väike inimlik eksitus.
Peatasime päris mitu autot kinni ja lõpuks oli tee ääres 20 inimest. Ühest autost saime köie, teisest 7 meest ja kolmandast paar head sõna ja auto oligi kraavist väljas.
Kes ütles, et kohalikud ei jää seisma ? Pfff loll jutt - kõik on väga abivalmis.

Nüüd ma istun siin... järjekordses hostelis. Albany backpackers. Kell on veerand kaks ja kõik magavad peale kahe purjus iirlase ja sakslane kes liha maitsestamiseks meile oma ürte laenas.

Liitun magajatega, head ööd!

Viimane päev Astredenis möödus kiirelt. Kuna prantslane ostis endale uue "Vani" ehk mikrobussi, otsustasime ookeani äärde sõita. Ilm oli pilves, aga siiski palav nagu tavaliselt.
Mõni päev enne oli suur tulekahju ja kogu taevas Bullsbrooki kohal oli punane. Halli tahma sadas nagu lund tuumatalvel. Alati pärast sellist põlengut on taevas maetud paksu, tumedasse ja tihkesse massi, millest üksi päikesekiir läbi ei pääse.
Esimest korda heitsin ennast üleni ookeanisse, ESIMEST KORDA! Lained olid "väikesed" vähemalt nii mulle korduvalt öeldi, aga minule kui Paide poisile kelle ainukeseks veelombiks oli tehisjärv, tundusid nad küll üüratult kõrged.
Vesi oli soe ja soolasem kui ma arvata oskasin. Rand oli kaetud teravate kividega, aga sellegipoolest otsustasn lainetesse sukelduda. Vägev! Prantslase antud kalipso seljas ja silmad soolast punased üritasin veest välja saada. Päris tükk tegu oli et ohutult kaldale jõuda. Paar sinikat ja kriimu hiljem mul see siiski õnnestus.
Kodus võtsime paar õlut ja istusimee mullivannis.

Täna hommikul pakkisime oma viimased asjad kokku, imesime põrandad, kapid jms. tolmust ning kutsusime Astridi tuba üle vaatama. Asi tehtud andis ta meile 150 dollarise ettemaksu tagasi (esialgu ei leidnud ta seda raha, aga noh... juhtub).
Kuna prantslane läks kell 6 tööle siis umbes samal ajal tuli ta meie toast läbi ja lükkas mõlemad voodid ümber - hüvastijätt tema moodi.
Kuna saksa paarikese (Sandra ja Helge) buss mille nad nädala eest ostsid andis otsad, sõitsid nad meiega koos Perthi, et auto rentida. Lisaks nendele liitus meiega veel üks saksa tüdruk (Anne).
Perthis otsisime hostelisse kohta, aga nagu tavaliselt olid kõik kohad täis. Seega tulime uuesti "East Backpackersisse", ainuke koht kus paar vaba voodit oli.
Gunnar lasi autol rattad otseks panna, ma ei tea kas sellest mingit kasu ka oli, aga ta väidab et mugavam on sõita. Enamus rahast lähebki auto peale.
"This pice of junk better take us where we want to go OR i will set it on fire!"

Nüüd ma istun siin, samas kohas kus ma poolteist kuud tagasi istusin... Natukene rikkamana ja tunduvamalt suurema kogemuste pagasiga - mis puudutab kanasid vähemalt.

Homme lähme registreerime oma auto ära ja maksame jälle ja siis...... matkama, surfama ja muid asju tegema ja varsti jälle tööle.

G`nite mates!

Hüvasti Bullsbrooki külalistemaja!

TFN - tax file number

Internet - Idas Nähtud Tundmatu Elektrooniline Riistapuu Nagu Eesti Raadio ...

28 Päeva hiljem pole me ikka veel oma TFNi saanud, sest INTERNETI teel sisse antud avaldus ei eksisteeri enam. "Tänu" sellele saame viimasel nädalal poole vähem palka. Ilma tolle nubrita võtab valitsus meie teenitust 49% maksude näol maha - numbriga oleks see vaid 13%.
Peame nüüd kuu aega ringi lällama, sest uue väljastamiseks läheb aga umbbes 28 tööpäeva. JEE!
Vähemalt on põhjus elust rõõmu tunda.

Mis autot puudutab siis Bullsbrooki õlinäpp Steve ütleb meile iga päev, et helistage homme uuesti.
Arvatavasti saame asja siiski korda kuid mis hinnaga ? Who knows. No worries mate!

Paar päeva tagasi jooksin "Bushis/Metsas" ringi ja korjasin erinevaid taimi ja känguruu sitta, sest midagi paremat polnud teha. Mis on parim suveniir kui üks korralik känguruu junn ? Kus mujalt neid saab, kui mitte siit ?

Hetkel vaatan telekat ja üritan kärbseid tappa. Võimaltult kiired vennikesed, teravate hammastega. Kõik kohalikud sitikad ja satikad on äärmiselt agressiivsed ja ohtlikud. Ilma skafandrita ei tasu õhtul välja minna, muidu mõni sääsk hammustab jala või käe otsast.

Paari tunni pärast lähme tööle. Peame 4000 kana püüdma ja kastidesse pistma. Oehh - tõsiselt.. mine perse oma kanade ja kanamunadega. Ma ei saa aru mismoodi keegi sellists tööd 20 aastat teeb ? Kas sa oled täiesti ajusurnud või sündinud sadist - vastasel juhul on isegi kuu juba liiga palju.

Olgu, lähen keedan oma 99 senti maksnud lilllkapsa nüüd ära ja paaar kartulit, et kõht täis süüa ja kanadele järgi veereda. Hurra!

K

Kuna täna pole mul järjekordselt aega. Otsustasin vabandada kirjavigade ja sõnakorduste eest.
Arvuti ekraan on väike, samuti klaviatuur. Lisaks sellele on pidevalt kiire ja ma ei jõua kirjutatud teksti läbi lugeda.

See äkki rahuldab kõiki keda mu väärakas keelekasutus häirib.

PS: Ärge kunagi austraalias "Clean lable - Merlot" veini ostke. Aitab vältida hommikust peavalu.

Eile saime lõpuks auto parandusse viia. Drummond, mees kes meid tööle värbas, soovitas ühte kohalikku mehaanikut. Sõitsime oma emalaevaga talle Bullsbrooki külla... "väikest riket eemaldama" .
Mees tegi kapoti lahti, keeras veekanistrilt kaane pealt ja toppis sinna poolenisti mingisuguse sinise vedelikuga täidetud plastmassit jülla sisse. Üllatus, üllatus - asi on hoopis tõsisem. Tuleb välja, et mootoris on mingi rõhk, mis ei tohiks seal olla ja et parandus läheb maksma umbes tuhat dollarit.
Ega muud vist üle ei jää, kui lasta ära parandada ja hiljem autot müües rohkem raha küsida.

See selleks. No fucking worries mate.

Kanafarmis püüame ikka kanu ja kuna nüüd sõidab tõstuk koos kastidega küüni sisse, ei ole mitte lämbunud kana laibad vaid laiaks sõidetud ja poolenisti elavad kanad.
Ma ei hakka kanu vihkama, seda ma luban, pigem tunnen ma neile kaasa.

Täna lähme kella neljast päeval tööle ja lõpetame arvatavasti umbes ühe paiku öösel. Homme sama teema arvatavasti.

Paar päeva tagasi oli "pesupäev", pidime kanade pesakastid sitast ja sodist puhtaks pesema. Mingite survepesuritega. Paar tundi seda tööd teha pole hullu, aga kaheksa tundi jutti - öösel magades tunned kuidas hambad vibreerides klõbisevad ja käed tuimalt tuikavad.

15 on viimane tööpäev arvatavasti, sest isegi kui me piisavalt raha ei saa... oleme liiga kaua ühes kohas viibinud - mul on tunne nagu ma elaks siin. Ma ei taha siin elada!

Luksusliku puhkeasutuse imearmast omanik Astrid, käib ka vaikselt oma reeglite ja hirmutaava naeruga pinda. Paar päeva tagasi pesin oma nõud ära ja jätsin kööki kuivama, sealhulgas ENDA noa. Unustasin ära ja läksin magama. Hommikul ärgates (suhteliselt vara) avastasin, et ta oli mu kodinad ära tassinnud ja kuna iga "VEDELEMA JÄÄTUD" asja tagasi saamiseks peame me talle kaks dollarit ja viiskümmend penni andma, pidin ma 15 dollarit andma kuue asja eest. Raisk!

Austraalia - maa kus võib kindel olla selles, et mitte milleski ei saa kindel olla. No worries.

Üldiselt on kõik hästi ja varsti laseme siit jalga, ühel või teisel moel.

Olude sunnil peame farmis viibima kuni viieteiskümnenda jaanuarini. Loodetavasti saame selleks ajaks auto korda, et see koht selja taha jätta.
Õues kerkivad kuumakraadid juba 43 C - varjus. Kärbseid on rohkem kui puid Eestis ja riided kleepuvad keha külge.
Uus aasta sai vastuvõetud klaasi veini, pitsi viina ja 7 tunnise unega.
Ostsime paar päeva tagasi Austraalia aastalõpuloterii pileti ja nüüd loodame kolmkümmend miljonit dollarit võita. Vot. Parem oleks!!!

Järgmine nädal peame neli päeva järjest kanu püüdma. Vähemalt saame natuke rohkem raha kuna töötame poole ööni.

Olgu, hakkan vaikselt voodisse sulanduma seega liigun kuhugi kus jahedam on.

Head uut teile sõbrad! Minu elu jätkub palavalt ja töökalt... Niivõrd, kuivõrd.