Nüüdseks on juba nädala jagu aega möödunud ja muutunud ei ole suurt midagi. Töötame endiselt kanafarmeritena - kuigi munade korjamise asemel püüame kanu ja kukkesid.
Olgu, olgu... töö on muutnud natukene rõvedamaks.
Firma mille alluvuses me töötame on Austraalia suurim kanade ja kalkunite ja ma ei tea mille kurat veel, kasvataja. Ma arvan, et just selle tohutu suuruse ja töötajate arvukuse pärast ongi asjad nii nirult organiseeritud.
Paar päeva tagasi (esimene kanapüügi päev), algas meil kell 15:00. Vedasime ennast natukene varem kohale, käisime dushi all ja ootasime millal töö hakkab. Ülemus tuli oma "kabinetist" välja ja sõnas pettunud toonil "Sorry boys, my bad... the work starts at five not at three"... Pidime kaks tundi passima ja teisi (koristustiimi) ootama.
Kell tiksus vaikselt viis ja töö läks lahti. Alustasime küün number 35 koristamisega. Kõigepealt viisime kanade munemiskastid, söögitorud ja joogimasinad välja. Käsitsi! Pärast mida oli sihuke tunne, et sõrmi enam pole. Käed lihtsalt surid ära sellest meeletust tassimisest.
Seejärel sai igaüks väikese kiletüki mille abil me kanad küüni ühte nurka surusime ja aia ette ehitasime. See tehtud, asusime neid püüdma.

Jube, ebainimlik ja ropp. (Nõrganärvilistel soovitan seda tööd mitte teha).

Kanu oli umbes 3500-4000 kellest 400 surid hirmu ja õhupuuduse kätte. Me pidime kummagisse kättte ühe kana võtma ja nad väikestesse kastidesse suruma, viis kana ühte.
Kogu selle töö vältel karjusid kanad ja kuked just nagu nad tajuksid oma surma ette. Aju läbistavalt kõrge häälega. Nad olid nii hirmul, et lasid oma kõhumahlad välja kui sa neid katsusid.
Kohati oli mul tunne, et ma olin ainuke kes arvas ennast töötavat elusate olevustega, mitte esemetega. Töö oli raske ja kestis 8 tundi, kuni kella üheni öösel.

Kanadest saavad "Kentucky fried chickenis" fritüüritud kanarinnad (chicken nuggets) ja kuked hukatakse gaasikambris.

Otsustasin, et täna on viimane kord kui ma seda tööd teen ja viimane nädal kui ma/me siin farmis oleme.

Muidugi plaane muudab fakt, et meie autol on vist vist veepump rikkis. See tähendab seda, et mootor kuumeneb mingi aja tagant üle ja jookseb kokku kuna jahutussüsteem ei toimi.
Alles esmaspäeval avatakse remonditöökojad, kuna austraallastel on pikad pühad. Seega ma ei ole 100% kindel mis saab.

Kui auto korras on siis asume lõuna poole teele. Ma tean, et plaanis oli põhja minna, aga kuna seal on kliima veel paar kuud liiga palav ja märg, otsustasime lõuna kasuks.

Peame veel Perthi sõitma ja "TAX FILE NUMBER" kätte saama, sest muidu järgmisel töökohal (kui seda üldse tuleb), saame 40% vähem palka.

Ilmad lähevad kah järjest palavamaks. Toas ja õues on suhteliselt talumatu kuumus. Ühe kohapeal olles tekib sulamise tunne. Keha katab pidev higikirme ja õhk on paks.

Mis puudutab õhtuid siis... Temperatuur on umbes 15-20, aga sääski on nii tohutult, et välja ei ole soovitatav paljaste kehaosadega minna. Iga punn on 4x suurem kui normaalse eesti sääse punn. Hah.

Lähen sukeldun nüüd basseini ja kaklen kärbestega.

Kaarel.

Lääne kiireima munakorjaja kroonika.

Ma näen unes suuri, pehmeid, valgeid ja rääkivaid kanu. Nad kutsuvad mind... "Kaaak...Kaaaare...Kaaak...Kaareeel".
Eile selgus, et meie ülemus Shery on olnud seitse aastat munakorjaja. Prantslane kes meiega koos maja jagab läks selle teadmise peale näost valgeks lõi käega vastu pead ja ütles "Merde!!! Seven years? Seven YEARS?!"
Räägin natuke meie hetke eksistensi põhilistest punktidest.

Iga hommik hakkab kell kuus - Gunnari mobiilihelina saatel millele järgneb rusikalöök vastu suvalist klahvi ja mingi pobisev fraas, peale mida saame me veel kakskümmend minutit "rahulikult" magada.
Rätik, vannituba, hambapasta ja külm vesi. Köök, sahvriuks, müslipakk ja piim. Perse ja külma köögitooli kokkupuude. Auto, kaks kilomeetrit, sitahais (vabandust), dušh, töörõivad, ülemused ja kanad.

Niimoodi juba teist nädalat.

Üle päeva või paari käime poes. Joondaloop on selle koha nimi. Nagu kõik Austraalia väikelinnad või asulad on ka see otsast ääreni poode täis. Näiteks kella nelja paiku on võimatu parklas kohta saada. Ükspäev tiirutasime umbes kakskümmend minutit kuni lõpuks otsustasime auto kilomeetri kaugusele jätta.
Kogu "ostukultuur" on siin hoopis teistsugune kui Euroopas. Kuigi ma pole USAs käinud julgen väita, et see on kahtlaselt läänelik. Kõik asjad tulevad jumbo, mega, giga või hüpper pakkides nagu inimesedki. Alati pead ostma 3 liitrit mahla, sest see on sama kallis kui liiter. Riided ja toit on üleüldse suhteliselt kallis, aga õnneks saame me isegi Austraalia mõistes hästi palka nii, et nälga ei tohiks jääda... veel...
Kohalikud käivad poes kolme suure ostukäruga mis on ääreni igasugust pahna täis. Süüakse palju - väga palju. See väljendub ka keskmise austraallase kehakaalus. Nimelt on 75% inimestest ülekaalulised. Tihti ei saa kaugelt aru kas see "keegi" keda sa näed on mees või naine ja kas ta on sinu poole näoga või seljaga, sest igal juhul on sinu poole tissid ( mis ei paista neid end sugugi häirivat). Kui linnas on iga nurga peal mõni "Foo Yin" või "Fak juu" hiina kiirtoitla siis linnapiiridest väljaspool kaunistavad silmapiiri eredad "McDonald", "Hungry Jacks" ja "Kentucky Fried Chickeni" "kiirtoidurestoranid"...
Ainuke võimalus korralikku süüa saada, on seda ise teha. Igasugused toidlustusasutused võib heaga ära unustada, sest maksma peab palju ja vastu saadud kaup on kehva.

Ilm.

Kliima on väga veider. Kohalikud väidavad, et nii külma suve pole Austraalias kahekümne aasta jooksul nähtud. Päeval 43 kraadi ja öösel 10 kraadi sooja. Eesti kunagised suved olid paremad, aga samas see ongi lääne Austraalia eripära

No worries mate.

Fraas mida igal pool kuuleb ja mis mind kohati endast välja viib. Siinsed inimesed ei hooli lubadustest ja ajast absoluutselt. Näiteks kui keegi ütleb, et mingi asi saab selleks ajaks valmis või , et kohtume poole tunni pärast siis võid heaga liita paar tundi kuni nädal.

Kõigest üle vaadates on kohalikud siiski sõbralikud ja vastutulelikud. Alati üsna abivalmis.
Muidugi on ka erandeid.

Ükspäev käisime kohalikus alkoholipoes (Bottleshop - koht kuhu saab autoga sõita ja alkoholi tellida... absurdne), aga kuna kõik asjad olid ajuvabalt kallid otsustasime mitte midagi osta ja lahkusime poest. Istusime autosse ja hakkasime sõitma kui äkki ei kusagilt meile üks naisterahvas julmalt ette keeras. Tuli autost välja ja hüüdis midagi ning käskis autoakna alla keerata. Mõne hetke päras kostus läbi avatud akna lause "We have reason to belive that you stole something from us, please give it back right now!" . Suu täis rehapulga kujulisi hambaid ja pritsiv tatt mis antud "neiu" suust prittsis oli ühtlane jorin... "We have your licenceplate number and we will report you to the police! We saw you put something in your backbag!" ... Nimelt süüdistas ta meid selles, et toppisime oma seljakottidesse (mida meil kellegil polnud) nende poest võetud tavaari...

Gunnar vihastas ja ütles "Jejeje, have a nice day ja keris akna üles".. vaikus ja sõit koju.

Sellest on nüüdseks juba neli päeva möödas ja midagi juhtunud pole. Loll mutt.

Kogun mõtteid ja kirjutan ülehomme teile veel sellest imelisest ja ajuvabast maast, sest siis on mul vaba päev.

Cheerio


PS: Känguruu maitseb oivaliseslt ;)

Kuna Austraalias on internet sama haruldane kui Eestis päikesevalgus, ei ole ma oma oivalisi kogemusi saanud teiega jagada.

Palju on muutunud.

Kohe pärast seda kui me Perthis endale auto soetasime juhtusime me "backpackersite" tööbüroost mööduma. Astusime uksest sisse ja esimene asi mis silma hakkas oli silt "If you have a car and are looking for work let us know fast!", et vajatakse kiiresti inimesi kellel on auto.
Tädi kes meiega tegeles oli muuseast ka antud tööbüroo, mille nimeks oli "Aussie Jobs" omanik ja asutaja. Väga tore inimene. Mugis mõnuga üle tee hiina kiirtoidu restoranist ostetud nuudleid ja rääkis samal ajal telefonis mehega kes töölisi otsis ja ka meiega.

"Eesti poisid on! Toredad poisid!" olid ainukesed fraasid, mis tema telefonikõnest minu kõrvu kostsid.
Töökohaks oli kana farm. Mida me seal tegema peame ja kus see koht asub, seda me ei teadnud. Öeldi ainult, et meditsiiniline ülevaatuseks peame kellegagi kuskil kohtuma ja et kohas kus me ööbima hakkame on bassein ja spa. Kõlas hästi.
Helistasime siis sellele "ei tea kellele" ja selgus, et peame sõitma mingisuguse pargi äärde kuskile teise linna otsa....
Ostsime sealt samast kõrvalt suveniiri poest suure Perthi ja selle ümbruse kaardi ja läksime hostelisse tagasi.
Samal õhtul helistasime mehele kellega me kohtuma peame ja leppisime aja kokku.
Hommikul kohale jõudes selgus, et vaid üks meist saab ühel ja teine teisel päeval ülevaatuse.
Mina läksin esimesena.
Arsti esimest korda nähes sain kohe aru, et tegu pole austraalia kohaliku inimesega. Esiteks oli see naine ilus ja teiseks kõhna! Mitte, et ta mulle meeldis, aga ta oli esimene omasuguste seas keda ma sellel pool maakera kohtasin.

Arstlik ülevaatus seisnes selles, et ma pidin kümme kätekõverdust, kõhulihast ja kükki tegema ja seejärel kummist palli nii kõvasti pigistama kui jõudsin. Iga soorituse järel kostus naise suust fraas "not bad atall". Voila - ma olen terve ja sobin kanafarmeriks!
Järgneval päeval tegi Gunnar täpselt seda sama ja töö oligi olemas.

Pakkisime hostelis oma asjad kokku ja ütlesime sakslasest omanikule aidaa ning asusime teele.
Sihtpunkt "Bullsbrook" ehk väike linn ei kuskil.

Kuna lubatud öömaja me esialgu ei saanud pidime endale ise koha leidma. Seda me tegimegi. Seni kõige kallim öömaja - kolkaküla kõrtsi suhteliselt korralikus hotelli toas.

Bullsbrooki jõudes selgus, et meile lubatud ööbimiskohta me endiselt ei saa ja seetõttu paigutas töötajaid otsiv mees meid ühte oma tuttava majja. Koos meiega ööbis seal ka üks saka tüdruk kes samuti kanalas töötab. Temalt saime teada, et arvatavasti hakkame me mune korjama ja et töö on rasku kuid tasuv.
Nii on... Esimesel päeval saime kerge ülevaate tööst ja erinevateest "töövõtetest". Näiteks kui sa kana õhku tõstad ja teda viskad siis teised kanad ütlevad kooris "Muuuuuuuu".

Nüüdseks oleme me lubatud ööbimiskohas. Omanik on vanem venelanna kes kasvas üles Belgias.
Alguses hirmutas päris ära kui ta kähiseva häälega meie käest raha nõudis. 2 dollarit päevas voodipesu eest ja 140 dollarit nädala üür ja kui kahvli vedelema jätad pead 2 dollarit maksma, et see jälle tagasi saada....
Kui reeglitest üle vaadata siis koht on iseenesest korralik. Oleme kahekesi toas ja kõik on suhteliselt korralik. Jagame maja kolme sakslase ja ühe prantsasega (kellega me ühise keele leidsime - blues, kitarr ja suupill), kes mulle oma kitarri maha müüb ja endale banjo ostab.

Üldiselt on kõik hästi, peale selle et mul on räige köha ja et öösel on ainult 7 kraadi sooja.

Õudselt palju on viimase nädala jooksul juhtunud ja väga raske on kõike kirja panna. Paljud asjad lähevad meelest ära ja aega kirjutada ka pole.

Kuna nüüd on meil internet, sest gunnar ostis oma arvutile mingi vidina mis võimaldab internetis teo kiirusel "surfata".

Peadse kohtumiseni !

Kaarel

Mainin ennekõike, et kuna Gunnar ostis endale arvuti on minu kasutuses nüüdsest terve täpptähtede armaada (ööööööööääääääääääääüüüüüüüüüõõõõõõõõ) - hurraaa! Lisakks sellele avastasin, et mu peegel kaamera ei tööta korralikult. Nimelt peegel ei vaju pärast pildistamist alla, seega on ta põhimõtteliselt täiesti kasutu. Õnneks saan Gunnari kaameraga tehtud pilte üles riputada.

Laenutasime endale paar päeva tagasi jalgrattad, sest jalad olid sellest meeletust käimisest juba väsinud ja südalinnast kaugemale me eriti ei viitsinud liikuda. Ratastega sõitsime põhimõtteliselt terve Perthi kesklinna läbi ja ka natuke kaugemale. Ronisime ka rattad seljas kõige korgema kohaliku künka otsa, et vaadet linnale nautida. Ilus... Papagoid lendavad peakohal, palmid sirutavad end päikese poole ja tuul kostitab ninasõõrmeid soolase ookeani lõhnaga.
Õhtul hostelisse jõudes ja dušši all käies vaatas peeglist vastu täiesti ära polenud kõhetu nägu - mina. Kuigi kasutasin SPF 20 päikesekreemi õnnestus mu näol rattaga sõites täiesti ära kärsata.
Nüüdseks on olukord veidikene juba paranenud ja peeglile pilku heites see enam ei mõrane.

Ahjaa... oleme nüüd juba teist ööd uues hostelis - kaheksakesi ühes toas. Hosteli üks pea adminnidest on sakslane kelle inglise keelest me Gunnariga kumbki eriti aru ei saa. Tore tegelane muidu ja väga abivalmis. Tema ongi see mees kelle sõber "Tiny" meile auto oli nõus müüma - FORD FALCON 90 aasta mudel. Ma pole elusees nii suures "laevas" sõitnud, aga meil ongi vaja veidikene ruumikamat masinat ja sinna mahub täiesti vabalt kahekesi magama nii, et isegi sirutada on võimalik. "The engine on this car is only two years old mate, my friends wife crashed her new car into somone and so we took the engine off her car and used it on this one" - ütles Tiny meile (lühidalt öeldes, et mootor on uus). See ei pruugi muidugi õige olla, aga välja paistis küll täitsa korralik. Kolme ja poole liitrine mootor. Õnneks see ei oma olulist tähtsust siin kuna liiter bensiini on kõigest 8 krooni. Autos on ka raadio, mis isegi töötab! Homme saame kindlustuse ka korda ehk ja siis otsime tööd ja põrutame linnast välja (muidugi kui meil ka panga kaardid ja paberil viisa õnnestub kätte saada).
Ahjaa - kuna auto asus Fremantlli linnaosas siis pidime sinna rongiga umbes pool tundi sõitma.
kokkulepitud kohtumispaiga leidsime õnneks üsna kähku üles. Tiny sõber kes autot kasutas sõidutas meid mingisse parklasse kus me paberid korda ajasime ja võtmed saime. Kõik sujus.
Ootasime paar tundi, et liiklus hõreneks ja siis asusime värisevate käte ja jalgadega mööda vasakut teeäärt linna poole sõitma. Juba esimeses kurvis sõitis mingi tüüp meile kõrvale ja lasi signaali ise samal ajal keskmist sõrme vibutades. Mille peale me naersime ja samaga vastasime (eesti kultuurist õpitud). Linnas oli veidikene keeruline sõita ja kuna kõik teed olid ühesuunalised jõudsime lõpuks jälle kiirteele välja... järgmise tiiruga õnnestus õige koht üles leida ja auto ära parkida. Hommikul peame aga teise kohta liigutama kus parikimine odavam on. 10h on 56 krooni.
Gunnar oli täna veidikene tõbine, kuna sai eile külma vist. Magab praegu. Üldiselt on kõik hasti.
Ostsin tugevamat päevituskreemi ja homme hangin ka mingi kaabu, et kõrvad jälle ära ei põleks.

Seniks "Cheers"!