Tana lahen Sidneysse. Viisteist tundi soitu.

Head reisi, Kaarel.

1) Adelaide to Melbourne Firefly Express!
2) Global Gosship internet for dollars per hour!
3) All Nations backpackers twenty and five dollars per night!



Pavad muutuvad luhemaks ja kulmemaks. Ookeanisse enam ujuma eriti ei kipu sest mu "Le bul" laheksid "le blo". Ehk mu pallid laheksid siniseks. Telekast raagib kah koguaeg mingitest hai runnakutest ja kui hirmus asi see vesi on. Igaljuhul....

Umbes paar nadalat tagasi laksime gunnariga lahku, kuna ta otsustas kahe inglasega Melbourni soita ja mina jain Adelaidi Triinu ootama. Viimane kuu elasin hostelis nimega "Sunny's Backpackers". Lahkudes oli selline tunne nagu soidaks teise riiki. Loo moraal on see, et kunagi ei tasu uhes kohas kaua viibida, kui sa tead et pead varem voi hiljem naguinii lahkuma. Lihtsalt liiga koduseks muutus keskkond.

"Huvasti sobrad! Teiga oli hea, aga elu samme seab. Hakkan minema nuud oma kitsast rada."
Kuradi kahju, et nad eesti keelt ei oska.

Adelaidis ma tood ei saanud, vahemalt pusivat mitte. Ehitasin ja lammutasin telke. Tassisin vana mooblit uhest kohast teise ja korjasin viinamarju. Teenisin.... Veidi.... Mitte piisavalt.

Kotid pakitud alustasime soitu Melbourni. Umbes neli paeva tagasi. Kume tundi loksumist pimedas bussis mooda eimidagimaad ennem kui suurlinna tuled silmanurka riivasid.

MELBOURNE - kell on viis hommikul ja tanavad on rahvast tais. Mida kuradit?
Tegime kaardi lahti ja vaatasime kuhu minna, kui uks vanemat sorti tadi olale koputas ja kusis: "What are you looking for, maybe I can help you?"
Tegime talle selgeks, et otsime monda hostelit ja voila!
"Theres one just down the road"
Jalutasime umbes sada meetrit ja olimegi oma uue "oomaja" fuajees.
Broneerisime neljaks paevaks sinna hullumajja endale voodid. Meie onnetuseks tegid seda sama ka kolm prantslannat kes ilmselgelt alkoholi tarbimise piire ei tunne.
Nuud ma istun siin, raamatukogus - parast kolme unetut ood ja kirjutan kui ilus elu on!

Raha pole oluliselt, sest see kuradi majanduskriis otsustas Austraaliasse jouda. Tood iseenesest oleks, aga burokraatidel on mingi ora p***** ja info ei liigu. Andke andeks, et ma ennast siin niimodi ebasundsalt valja elan, aga kurat!

Eile kaisin tanaval musitseerimas. Umbes tunni ajaga teenisin seitseteist dollarit ja mone uue tutvuse. Dan kodutute hooldekodust andis mulle trompetimangija Steveni telefoninumbri ja utles, et kui ma bandi otsin siis tema on see ainuke ja oige. Muide see vanem meesterahvas meenutas mulle onu Vellot. Ulikond seljas ja kaabu peas, vaga shikk. Muidugi oli ka tema purjus.

Naine nimega Wendy. Umbes kolmekumne ja viie aastane hipiliku olekuga boheemlasest naisterahvas. Kes vottis mu kotist peotaie munte ja sahistas neid oma peos nagu koristeid. Nii me mollasime seal moni aeg. Mina, Triin ja Wendy.

Bill. Purjus lihunik kes hoidis uhes kaes venna-naise-vennalt ostetud kitarri nimega "German" ja teises kaes pudelit Viskit. Lahe tuup oli. Panin ta kitarri haalde ja siis laulsin talle Damien Rice mille peale ta kusis kas see on mu enda lugu ja et see on ikka kuradi hea lugu.

Nojah. Mingi kohalik rullnokk kes enda vaitel on kodutu noudis, et ma annan talle oma kotist uhe dollari. Mille peale mina vastasin "No". See vastus polnud talle meeltmooda, vagisi tahtis kakelda. Seda hetkeni mil Wendy otsutas talle kaks dollarit anda. Mille peale too tuup midagi muhatas ja minema jalutas. Heh.

Eilne ohtu loppes sellega, et (vabandust et ma jalle seda nime kasutan) Wendy viis meid mingisse kohalikku ja ajutisse "kastibaari" kus koik inimesed istusid erinevate kastide otsas ja isegi peldik oli kastis. Tutvustas meile meest keda ta tahaks, aga tea ei tea kas see mees teda tahab. Minuarust oli ta pigem poiss ja tunduvamalt noorem kui Wendy ise. See oli mones mottes nukker vaatepilt.

Selge, saite nuud. Uus kasikiri uuele seebikale "The Poor and the Desperate"!

Olgu, lahen nuud valja ja pean elu ule plaani.

Terviseid!