Tik, tak, tik, tak...
Kella keerati ja nüüd läheb veel varem pimedaks.

Täna hommikul oli toas nii külm, et haigutades tuli suust auru. Kütsin terve õhtu ahju ja mis ma selle eest sain ? Jäise põranda ja kibeda kurgu. Praegu ei ole ju veel isegi talv!
Ainuke lohutus on see, et saan sellest kliimast varsti vaheldust.

See pidev ootamine aeglustab aja kulgu ja need mõned nädalad tunduvad terve igavikuna.

Õhtu, hommik, õhtu, hommik - kergelt soolane Paradontaxi hambapasta. Õhtu - hommik.

Niimoodi mu viimased kaks nädalat on möödunud - mitte midagi tehes.

Varsti...

Õigus.

Täna pandi lõpuks revüü, mille kirjutamiseks ma vaba päeva sain, ka üles.

http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?id=21508

Sinna tahaks minna.

Vaatan blogi kujundust ja mõtlen.
Huvitav kas see inimene kelle jalad ma sinna üles riputasin tunneks nad ära ?
Huvitav kas ta oleks solvunud või pigem rõõmus ?

Huvitav kas ma korraldan lahkumispeo. Peaks vist? No eks paistab kas aega ja raha jätkub.
Huvitav kas lennata on pohmelliga paha? Lennukiga. Ma tean et kõrvad lähevad lukku, aga kas sees keerama ei hakka ? Viimane kord ei hakanud, aga mul polnud erilist pohmakat ka.

Slovakkias mäe tipus kandis karge tuul selle eest hoolt.

Huvitav...

Tean - imelikud mõtted.
Praegu on vaikne siin lugemissaalis. Rahvast pole eriti ja need vähesed kes ongi - need loevad omaette... vaikselt...väga vaikselt...

23. November tuleb tik-tak, tik-tak... Varsti lähen ostan koti ära ja täidan pläsku veega.

Bürokraatiapõrgu reeglid.

Paar nädalat tagasi. Hommik. Vajutan nupust arvutid tööle, lülitan tuled põlema ja loen eelmise päeva külastajad üle. Outlook hakkab tööle. Uus kiri. "Tere kas teil... raamat... bla bla...autor Kaplinski...". Kirjutan vastuseks, et meil seda kahjuks ei ole, aga Rahvusraamatukogus on.

Send.

Mail sent.

Mõne aja pärast tuleb sekretär ülevalt korruselt alla ja hoiab käes mingisugust paberit - A4 formaadis. Tuleb välja, et ma saatsin selle neetud kirja kogemata talle mitte küsimuse esitajale.

VIGA

Ta oli punase pastapliiatsiga parandanud mu "kirjavead", nagu põhikoolis. "Ei ole mitte Rahvusraamatukogu vaid on Eesti Rahvusraamatukogu" ja "Ei kirjutata mitte Lp. vaid Lugupeetud".

"Te olete keskraamatukogu töötajad ja te kirjutate niimoodi?!"

"Miks te teietate? Mina kirjutasin niimoodi, mitte meie"

Esimene šhokilaine möödas.

Kaks nädalat hiljem helistab mulle juhataja ja ütleb, et "Kaarel, ma pean natukene suga pahandama" ja räägib täpselt seda sama juttu. "Seda läheb sul ka järgmistel töökohtadel vaja."
Parem kihutan kaks untsu püssirohtu kahe silma vahele, kui töötan uuesti mõne sellise koha peal kus mind, kui debiilikut koheldakse.

Oleks siis kasvõi palk seda väärt...

Tere, mina olen Kaarel ja ma töötan Keskraamatukogus.
Vabandust - Tallinna Keskraamatukogus.

Järeltõuked.

Eile nägin üle väga pika aja Leannet ja üle natukese lühema aja Laurat. Sugulased. Õed.
Laura kolis üsna hiljuti oma poisiga kokku ja tutvustas oma uusi valdusi. Eriti muljetavaldav oli nende vannituba või... duššituba ?
Leanne korter oli nagu pilliparadiis, iga seinapeal rippus miskisugune häält tegev riistapuu. Voodi all oli suur trumm, mis muuseas oli ise tehtud! Lehm ühelpool ja kits teiselpool - nahk ma mõtlen. Kui ma õigesti mäletan... Pill siin, pill seal ... pill iga nurgapeal.
Ma olen alati mõelnud kas meie suguvõsas on musikaalsust - ON! Kui laura oma viiuliõpingud nüüd lõpuks korralikult lõpuni viiks võiksime teha pärimusmuusikakollektiivi nimega.... Sugupuu või umbluu või.... Mõelge ise.
Peale küpsise ja tee (millest ma pool sülle valasin) sain ma Lauralt ka fotoaparaadi ja koti mille ma lubasin aasta pärast tagastada. Lootuses, et siis on MIDA tagastada.

Hea oli neid üle pika aja jälle näha...

Väikesed aknad, umbne ruum, lehesahin ja kolm inimest - töö jätkub perioodikasaalis. Oeh.


4. Fotokas - olemas

Inventuur...
Inimesed on reeglites liiga kinni.
Need fotoaparaadid olid ju seal samas, klaasi taga! Paar sammu, võti lukuauku ja raha kassasse - tehtud.

"Andke andeks aga meil on inventuur ja need aparaadid pole hetkel müügil"...

See neetud inventuur on neil juba pool aastat kestnud ja seal klaasi taga on kõigest paar rääbakat fotograafiamasinat... Mis inventuur ? Mis kuradi inventuur ? Müüge mulle!

Jõudsin otsusele, et lähen hangin selle Nikoni endale lõpuks ...
Ei saanud.

Kahju.

1. Viisa - olemas
2. Tervisekindustus - olemas
3. Reisikindlustus - olemas

Pilet - pilet... pilet... Teate ma ei salli seda digitaalajastut enam. See meeletu hunnik PINNE ja PUKKE mida mu aju seedima peab on lihtsalt liiga suur. "Alates teisest märtsist peab üle 5000 krooni suuruse ülekande sooritamiseks interneti panka sisenema ID-kaardi kaudu" ... "Sisestage oma kasutajatunnus ja PIN 1"...."Vale PIN, teenus blokeeritud" - teate minge sinna kuhu päike ei paista.

Pean ennast ja oma veinist valutava pea Tornimäele vedama ja uued koodid, kaardid ja muud eluks vajalikud paroolid hankima.

Ilmad on sellised nagu nad on. Kõik nõretab veest ja mädaneb, ainuke kes sellest sügiselisest mussoonperioodist rõõmu paistab tundvat on See suur must vares kes iga päev siin akna ees ringi tuiab. Vägev lind on - vägev.

Kolm meetrit pikk vihmauss ja tasmaania kuradid. Päike paistab aknast selga ja palav on, ent siiski sajab õues kollaseid lehti, mis kolksudes aknalauda riivavad. Vahin tuimal pilgul arvuti ekraani, ise mõtteis juba tuhandete kilomeetrite kaugusel.
"Tere kas teil Karl Marxi teoseid on?" - küsib keskine blond naine. Üritan vastata, aga keel on kurgulakke kinni kuivanud.
Ta sai oma raamatu ja paar sõna ... "Olge lahke". Selline see on, mu töö.

Veel mõni nädal, mõni tund ja mõni minut.

Haigutan ja loen "Maailma atlast" edasi.

Le blog

Sai alguse.

Nüüd.