600 kilomeetrit ja kaks lõhkenud autokummi hiljem...


Pärast kanafarmist lahkumist ja Perthi jõudmist kolisime oma asjadega Freemantle´isse (üks perthi linnaosadest). Pirate backpackers - vaieldamatult kihvtim hostel kus me seni viibinud oleme. Olgugi, et kohtade nappuse tõttu pidime koridoris "hädaabi vooditel" magama. Kõik inimesed olid väga omapärased, näiteks üks tüüp, kes muuseas mängis ka ukulelet, lõikas tüdrukutele soenguid oma väikeste kääridega. Enamus elanikest olid sakslased või prantslased kellest valdav enamus oskas šongleerida kas pallide, kurikate või mõne muu esemega. Kohtasime ka üle pika aja eestlast - Alex. Rääkida me palju ei jõudnud, vaid seda et ta on eestist päris mitu aastat eemal olnud ja, et meie oleme esimesed kodumaised keda ta Austraalias näinud on. Õhtul jõi ta ennast nii purju, et jäi laua taha magama ja hommikul kui me tshekk autisime oli tal pohmell.

Rotnest Island

Saar perthi lähedal. Ostsime laeva pileti ja sõitsime kohale. Nime sai see ujuv maalap kohalike "Quackasite" pärast. Loomad kes paistavad välja nagu känguruud, aga on mitmeid kordi väiksemad. Kuna kohalike arvates paistsid nad välja nagu rotid nimetatigi saar "Rotnestiks".
Kuna rannajoont oli umbes kakskümmend ja kaks kilomeetrit siis otsustasime rattad rentida.
Laenutuses oli järjekord tohutu ja kuna nii aeglaselt kõik liikus hakkasime mitme inimesega vestlema.

Õpetaja. Vanem meesterahvas kes oli oma õpilastega saarel, et uurida kohalikku ökosüsteemi.

Jenna. Kahekümne ja üheksa aastane peoloom Melbournist. Kuna see tüdruk töötab reisiagendina vms. tahtis ta meiega kampa lüüa ja saart näidata (muidugi ka selle pärast, et ta pohmellis sõbrannna ei viitsinud taga kaasa tulla). Nii me sõitsimegi mööda saare ääri, tippe ja lohke. Imekombel jõudsime kõik selle maa ilma igasuguste pingutusteta ära sõita.

Õhtul tegime paar kohalikku õlle ja sõitsime tagasi Freemantleisse.

Magasime parklas. Kuna hostelites ümberringi olid kõik kohad täis "Australia Day" (iseseisvus päev pmst.) tõttu. Auto transformeerusime mõnusaks ratastega voodiks ja voila. Kuna linna sees autos magamine on keelatud, katsime aknad saunalinade ja muude asjadega mis kätte juhtusid. Öösel möödus vaid paar ratsapolitseinikku kes ei pööranud suurt tähelepanu meile. Õnneks!
Muide see oli üks parimatest unedest Austraalias - seni.

Saime veel üheks päevaks Pirates Backpackersisse voodid. Seekord tuba number kümnesse.
Öö möödus lärmakalt ja juues, enamusel. Mina nautisin oma uue kitarri võlusid ookeani ääres. Paari teise inimesega koos.

Hommikul pakkisime TAASKORD asjad ja sõitsime Perthi kesklinna. Saime öömaja hostelis nimega "Shiralee backpackers". Senimaani kõige nõmedam hostel. Reegleid oli rohkem kui numbreid eksisteerib. Tuba oli väike ja õhk oli juustuhaisust nii paks, et nari teisele korrusele saamiseks võisin ma sellele astuda.

Australia Day!

Tohutult tähtis püha. Eriti Perthis - mingil põhjusel. Saime Jennaga kokku ja liikusime "Kings Parki" (kõrgeim tipp linnas, vaatega jõele). Seal saime ta sõpradega kokku. Prantslased peamiselt ja üks saksa tüdruk. Istusime ja nautisime ilusat ilma, kui Austraalia riigitelevisooni kaamera meie nina ette ilmus. Mõne hetke pärast helises ühe tüdruku telefon ja ta kiljus "Oh my god guys, we are on the TV". Niimoodi saidki kaks eesti poissi Austraalias kuulsaks... Ha ha ha.
Päev jõudis üsna kiiresti õhtusse ja kaua oodatud ilutulestik saigi alguse. Kestis umbes 30 minutit ja maksis pool miljonit dollarit. Piiuuuu tuhh tuhh tuhh tuhhh piuuuuuuuuuuu.

Jätsime Jennaga ja ta sõpradega hüvasti ja lonkisime tagasi oma juustuhaisusesse hostelisse.

Hommikul pakkisime JÄLLE asjad ja asusime Albany poole teele. 400 kilomeetrit.
Valisime lühema, aga jube igava tee. läbi kõrbe põhimõtteliselt. Ei kusagil õnnestus meie kahel kummil kah katki minna, õnneks oli mõlemal juhul tagavara ratas olemas. Kuna vahepeal linna jõudes ostustasime uue ratta osta. Hea mõte!

Albanysse jõudsime hämaras. Pilves ilm ja vihma sadas. Loodus meenutab väga islandi oma. Kõik on kivine ja enamus on igihaljad puud. Tuul puhub ja suhteliselt jahe on, aga ilus! Leidsime pimedas endale linnas magamis ja parkimis koha. Tegime gaasipõleti peal keedu kartuleid ja bratvurste. Jõime paar õlut ja läksime magama.
Hommikul oli ilm samuti pilves, aga see eriti ei morjendanud. Sõitsime Austraalia kõige antarktika poolsema mäe tippu. Tohutult võimas vaade!
Teel sinna sõitsime ka korra teelt välja - kraavi kui täpsem olla. Väike inimlik eksitus.
Peatasime päris mitu autot kinni ja lõpuks oli tee ääres 20 inimest. Ühest autost saime köie, teisest 7 meest ja kolmandast paar head sõna ja auto oligi kraavist väljas.
Kes ütles, et kohalikud ei jää seisma ? Pfff loll jutt - kõik on väga abivalmis.

Nüüd ma istun siin... järjekordses hostelis. Albany backpackers. Kell on veerand kaks ja kõik magavad peale kahe purjus iirlase ja sakslane kes liha maitsestamiseks meile oma ürte laenas.

Liitun magajatega, head ööd!