Eestis.
Maa kus muld on must ja kivi rauast. Maa kus inimene on ori. Maa kus laul on püha, aga keegi ei laula. Maa mille süda on koht kust ringiga mööda sõidetakse... Kodumaa.
Alles pärast Austraaliast lahkumist mõistsin ma selle laia ja tühja maalapi eripära ja tähtsust.
Parem hilja, kui mitte kunagi ? Ei. Parem mitte kunagi, kui liiga hilja.
Ma kirjutaks palju. Ma kirjutaks raamatu.
Kui ma vaid oskaks.... Seda kõike sõnadesse panna.
Õnneks on aega palju - veel.
Õnneks on asju näha - palju veel.
Hah.
2 comments:
Kui Austraaliaigatsus liiga suureks läheb, siis siin on üks soovitus, mida selga panna:
http://pictureisunrelated.com/2009/08/18/wtf-we-come-from-an-asylum-down-under
Post a Comment