Bürokraatiapõrgu reeglid.

Paar nädalat tagasi. Hommik. Vajutan nupust arvutid tööle, lülitan tuled põlema ja loen eelmise päeva külastajad üle. Outlook hakkab tööle. Uus kiri. "Tere kas teil... raamat... bla bla...autor Kaplinski...". Kirjutan vastuseks, et meil seda kahjuks ei ole, aga Rahvusraamatukogus on.

Send.

Mail sent.

Mõne aja pärast tuleb sekretär ülevalt korruselt alla ja hoiab käes mingisugust paberit - A4 formaadis. Tuleb välja, et ma saatsin selle neetud kirja kogemata talle mitte küsimuse esitajale.

VIGA

Ta oli punase pastapliiatsiga parandanud mu "kirjavead", nagu põhikoolis. "Ei ole mitte Rahvusraamatukogu vaid on Eesti Rahvusraamatukogu" ja "Ei kirjutata mitte Lp. vaid Lugupeetud".

"Te olete keskraamatukogu töötajad ja te kirjutate niimoodi?!"

"Miks te teietate? Mina kirjutasin niimoodi, mitte meie"

Esimene šhokilaine möödas.

Kaks nädalat hiljem helistab mulle juhataja ja ütleb, et "Kaarel, ma pean natukene suga pahandama" ja räägib täpselt seda sama juttu. "Seda läheb sul ka järgmistel töökohtadel vaja."
Parem kihutan kaks untsu püssirohtu kahe silma vahele, kui töötan uuesti mõne sellise koha peal kus mind, kui debiilikut koheldakse.

Oleks siis kasvõi palk seda väärt...

Tere, mina olen Kaarel ja ma töötan Keskraamatukogus.
Vabandust - Tallinna Keskraamatukogus.

Järeltõuked.