Kott pakitud.
Raamatukoguja karjääriga hüvasti jäetud.

Korter on külmem kui kunagi varem.
Kolmkümmend kilogrammi T-särke ja mõni paar sokke. Valdav enamus mu maisest varast.
Kitarr ühele ja klaver teisele.

Mingi võõrkeha on naha vahele pugenud. Tunne ... tunne mida ma pole ammu tundud. Igatsus.

Kas ma tõesti jään eestlasi igatsema? Ei.
Keda siis...? Käpu täit inimesi kellest ma hoolin. See ongi minu Eesti või nagu Chalice laulis.. "Minu inimesed"...

Veel mõnikümmend tundi ja mu väike kondine istmik surutakse õhku tõustes lennuki tooli.

Õues läks külmaks ja taevast sajab lund - LUND! Üks vähestest asjadest mis mulle selles klimavööndis mööda meelt on. Järjekordne näide elu mustast huumorisoonest ja ironiseerivast irvest.

Hah. Tegelikult ei heiduta see mind, sest ma tean kui ma siit väikelt maalapilt minema ei kavatseks minna, ei tuleks ka lund.

Side lõpp. Kell 24.00.