Kuna Austraalias on internet sama haruldane kui Eestis päikesevalgus, ei ole ma oma oivalisi kogemusi saanud teiega jagada.

Palju on muutunud.

Kohe pärast seda kui me Perthis endale auto soetasime juhtusime me "backpackersite" tööbüroost mööduma. Astusime uksest sisse ja esimene asi mis silma hakkas oli silt "If you have a car and are looking for work let us know fast!", et vajatakse kiiresti inimesi kellel on auto.
Tädi kes meiega tegeles oli muuseast ka antud tööbüroo, mille nimeks oli "Aussie Jobs" omanik ja asutaja. Väga tore inimene. Mugis mõnuga üle tee hiina kiirtoidu restoranist ostetud nuudleid ja rääkis samal ajal telefonis mehega kes töölisi otsis ja ka meiega.

"Eesti poisid on! Toredad poisid!" olid ainukesed fraasid, mis tema telefonikõnest minu kõrvu kostsid.
Töökohaks oli kana farm. Mida me seal tegema peame ja kus see koht asub, seda me ei teadnud. Öeldi ainult, et meditsiiniline ülevaatuseks peame kellegagi kuskil kohtuma ja et kohas kus me ööbima hakkame on bassein ja spa. Kõlas hästi.
Helistasime siis sellele "ei tea kellele" ja selgus, et peame sõitma mingisuguse pargi äärde kuskile teise linna otsa....
Ostsime sealt samast kõrvalt suveniiri poest suure Perthi ja selle ümbruse kaardi ja läksime hostelisse tagasi.
Samal õhtul helistasime mehele kellega me kohtuma peame ja leppisime aja kokku.
Hommikul kohale jõudes selgus, et vaid üks meist saab ühel ja teine teisel päeval ülevaatuse.
Mina läksin esimesena.
Arsti esimest korda nähes sain kohe aru, et tegu pole austraalia kohaliku inimesega. Esiteks oli see naine ilus ja teiseks kõhna! Mitte, et ta mulle meeldis, aga ta oli esimene omasuguste seas keda ma sellel pool maakera kohtasin.

Arstlik ülevaatus seisnes selles, et ma pidin kümme kätekõverdust, kõhulihast ja kükki tegema ja seejärel kummist palli nii kõvasti pigistama kui jõudsin. Iga soorituse järel kostus naise suust fraas "not bad atall". Voila - ma olen terve ja sobin kanafarmeriks!
Järgneval päeval tegi Gunnar täpselt seda sama ja töö oligi olemas.

Pakkisime hostelis oma asjad kokku ja ütlesime sakslasest omanikule aidaa ning asusime teele.
Sihtpunkt "Bullsbrook" ehk väike linn ei kuskil.

Kuna lubatud öömaja me esialgu ei saanud pidime endale ise koha leidma. Seda me tegimegi. Seni kõige kallim öömaja - kolkaküla kõrtsi suhteliselt korralikus hotelli toas.

Bullsbrooki jõudes selgus, et meile lubatud ööbimiskohta me endiselt ei saa ja seetõttu paigutas töötajaid otsiv mees meid ühte oma tuttava majja. Koos meiega ööbis seal ka üks saka tüdruk kes samuti kanalas töötab. Temalt saime teada, et arvatavasti hakkame me mune korjama ja et töö on rasku kuid tasuv.
Nii on... Esimesel päeval saime kerge ülevaate tööst ja erinevateest "töövõtetest". Näiteks kui sa kana õhku tõstad ja teda viskad siis teised kanad ütlevad kooris "Muuuuuuuu".

Nüüdseks oleme me lubatud ööbimiskohas. Omanik on vanem venelanna kes kasvas üles Belgias.
Alguses hirmutas päris ära kui ta kähiseva häälega meie käest raha nõudis. 2 dollarit päevas voodipesu eest ja 140 dollarit nädala üür ja kui kahvli vedelema jätad pead 2 dollarit maksma, et see jälle tagasi saada....
Kui reeglitest üle vaadata siis koht on iseenesest korralik. Oleme kahekesi toas ja kõik on suhteliselt korralik. Jagame maja kolme sakslase ja ühe prantsasega (kellega me ühise keele leidsime - blues, kitarr ja suupill), kes mulle oma kitarri maha müüb ja endale banjo ostab.

Üldiselt on kõik hästi, peale selle et mul on räige köha ja et öösel on ainult 7 kraadi sooja.

Õudselt palju on viimase nädala jooksul juhtunud ja väga raske on kõike kirja panna. Paljud asjad lähevad meelest ära ja aega kirjutada ka pole.

Kuna nüüd on meil internet, sest gunnar ostis oma arvutile mingi vidina mis võimaldab internetis teo kiirusel "surfata".

Peadse kohtumiseni !

Kaarel